RAAMATUBLOGI: Esmalt oli V. I. Warshawski ja alles siis lohetätoveeringuga tüdruk ja teised
Sara Paretsky, „Tapmiskäsud“, tõlkinud Tarmo Vaarpuu, Varrak, 288 lk.
Enne lohetätoveeringuga tüdrukut Lisbeth Salanderit ja kõiki kaasaegseid politseitšikke oli V. I. Warshawski. Neli kümnendit tagasi otsustas ameeriklanna, poliitikateadustes ja ajaloos kõrgharitud Sara Paretsky (74) muuta maailma. Ta pööras ümber tavapärased tõed ja lõi jõulise naisdetektiivi Warshawski, kes astus ellu raamatus „Ainult hüvitis“.
Aasta oli siis 1982 ning naiste osaks oli lapsed, kodu ja köök, aga õhus võis tunda feminismi hõngu. Vaid Nõukogude Liidus olid naised uljalt meeste töid üle võtmas, keerasid traktorirooli ja lendasid kosmosesse, aga mitte läänes. Ja siis tuleb keegi Warshawski, kes on kõva käega ja lahendab probleeme nagu mees.
Warshawski pole malbe daam a la miss Marple, kes piidleb sündmusi eemalt, vaid pärit politseiniku perekonnast, õppinud juristiks, kuid otsustanud eradetektiivi ameti kasuks kuritegevuse pealinnas Chicagos ning satub aina ohtlikke sündmuste keskmesse. Tema jaoks pole probleemi astuda seaduseruumist väljapoole, peaasi, et õiglus võidutseks. Samas ei ole Warshawski koomikutegelase laadi supernaine, vaid täiesti usutav persoon ning ühtäkki sai õrnemast soost mitte kannataja ja ohver, vaid nende kaitsja, edukas meestetöö tegija.
Mõistagi tulistas Paretsky nabakümnesse ja ta raamatud kerkisid peagi bestsellerite edetabeli etteotsa. Oli ju aeg, kui naised tõstsid pead ja leidsid, et on märksa enamat, kui pelgalt õrnem sugu. Ning Warshawski näitas neile teed.
„Mul on olnud õnne,“ tunnistas Paretsky ühes intervjuus. „Kui oleksin loonud V.I. (ta nimetab Warshawskit eesnimede Victoria Iphigenia initsiaalide järgi – J.M.) kuueekümnendail, jäänuks ta märkamata. Aga ma juhtusin seda tegema siis, kui feminism oli teise laine kõrgpunktis ja maailm vajas sellist tegelast.“
Tegelikult andis Paretsky oma romaanide peategelasele, keda nimetatakse kirglikuks ja elektrifitseerivaks, üle peegeldused iseendast. Ka Paretsky on sotsiaalse õigluse eest võitleja ega tee seda pelgalt kirjasule kaudu, vaid kuulub mitmesse organisatsiooni ja ühingusse, kaitstes nii naisi kui rassilise diskrimineerimise ohvreid.
Kriitikud võtsid Warshawski hästi vastu ning autorit kiideti krimiromaanide vürtsitamise eest feminismiga. Samas tõdeti, et on tavapäratu tõsta nii jõuliselt esile iseseisev ja sõltumatu naine, feministliku ideaali prototüüp, kes on lahutatud ega torma järgmisse suhtesse ehk mehe kaitse alla. Traditsioonidest kõrvalekaldumine on seegi, et naine, kes peaks olema nõrgem kui mees, saab ohtlikes olukordades, kuhu autor Warshawski asetab, suurepäraselt hakkama just tänu füüsisele ja vaimuvägevusele.
„Leian, et naised peavad olema enesekindlamad ja loodetavasti julgustab V. I., kes suudab end kaitsta nii jõu kui sõnaga, neid seda tegema,“ selgitas Paretsky ühes toonases usutluses, miks ta õrnemast soost eduka detektiivi lõi. „Ma ei väida, et naised oleks paremad kui mehed, küll aga seda, et nad on võimelised tegema kõike seda, mida mehedki.“
Kahjuks on Paretsky, kes on avaldanud 19 Warshawski romaani, viimase neist mullu, põhjendamatult Eestimaal varju jäänud, kuigi suur hulk ilmakuulsaid krimikirjanikke nimetavad teda üheks oma iidolitest. Maakeeles on ilmunud vaid kaks Warshawski saagat ja sedagi ammu-ammu. Õnneks otsustas kirjastus Varrak V. I. Warshawskile maarjamaise õhu sisse puhuda ja loodetavasti maarahvale ookeanitagune kirglik õiguse eest võitleja meeldib.
„Tapmiskäsud“, olgugi, et romaan on kirjutatud ligi neli kümnendit tagasi, mõjub praegugi värskendavalt. Eriti kui sirvid eelnevalt üht Eesti kahetsusväärselt naivistlikku põhikooliõpilase esimesi suleproove meenutavat krimkat (jääb mulje, et autor pole eales ühtki maailma tasemel krimiromaani lugenud) ja mis hakkab vastu kümne lehekülje pärast... Ning siis võtad kätte Paretsky...
