20. august – mitte ainult taasiseseisvumispäev. Algas vaba Eesti esimene presidendiralli

Pärast 1992. aasta valimisi pole Eesti inimestel olnud võimalust ise presidenti valida.

1992. aasta 20. augustil registreeriti vabanenud Eesti esimestel presidendivalimistel neli kandidaati: Lennart Meri (11 491 toetusallkirja), Arnold Rüütel (21 009), Lagle Parek (10 839) ja Rein Taagepera (14 887). Esimeses valimisvoorus 20. septembril ei saanud ükski kandidaat piisavalt hääli, teises voorus 5. oktoobril valiti presidendiks Lennart Meri.

1992. aasta presidendivalimised olid igas mõttes ajaloolised ja mitte ainult sellepärast, et need olid esimesed pärast okupatsiooni lõppu. Esimeses voorus sai presidenti valida ka Eesti rahvas. Mitte kunagi hiljem pole Eestis inimestel sellist võimalust olnud. Avavooru võitis 1992. aastal Rüütel (41,8%), talle järgnesid Meri (29,5%), Taagepera (23,4%) ja Parek (4,2%). Teise voorus jõudsid kaks enim hääli saanud kandidaati.

Lennart Meri taustajõud on hiljem tunnistanud, et ühtlasi ka noorte põhiseadusetegijatena oli neil võimalik sättida seadus nii, et esimeses voorus annab tulevasele presidendile hääle rahvas ja teises riigikogulased – selle kandev idee oli ära hoida Rüütli presidendiks saamine.

689 608 valimisnimekirjadesse kantud inimesest tegi oma valiku 68% ehk 468 605 kodanikku.

Rein Taagepera on tunnistanud, et 1992. aastal kandideeris ta üksnes kahel põhjusel: tal oli võrreldes teiste kandidaatidega olemas isiklik demokraatliku riigi kogemus, lisaks oli ta vastu Rüütli presidendiks saamisele. Juba siis oli analüütikutele selge, et kui peaks tulema teine voor, siis Taagepera hääled liiguvad Merile (või siis vastupidi). Selles aga ei kahelnud keegi, et Rüütel oli nende valimiste (vähemalt esimese vooru) suurfavoriit.

1992. aasta valimiskampaaniast seisab ajalooarhiivides Eesti poliitika üks skandaalsemaid ja efektiivsemaid mainekorralustrikke. Kuna oli teada, et siseministeeriumi taustaga Ando Leps plaanib räiget Meri-vastast kirja, süüdistades ta isa selles, et ta tegi koostööd NKVD ja KGB-ga, otsustas Meri tiim anda ennetava löögi. Nad sokutasid Liivimaa Kroonikasse kirja, kus Meri isa süüdistati hoopis selles, et ta tegi koostööd mitme teise eriteenistusega, ning see võttis kaalu ja mõju ka Lepsi paar päeva hiljem ilmunud KGB-süüdistuselt. Meri abilised talle endale lehte antud kirjast ei rääkinud ja nende mäletamist mööda Meri väga suurt lärmi sellepärast ei löönud.

Meri taustajõududest kaardiväe moodustasid Indrek Kannik, Andres Ilves, Jüri Luik, Mart Nutt, Daimar Liiv, Tiit Pruuli, Mart Laar, Kaido Kama ja Illar Hallaste. Värvi ja kirge lisasid Alo Mattiisen ja Ivo Linna.

1992. aasta 5. oktoobril valisid riigikogus toimunud teises voorus 59 rahvasaadikut presidendiks Meri, Rüütel sai 31 häält.

Lennart Meri esimene tööpäev Eesti vabariigi presidendina oli 6. oktoober 1992. Täna algav lugude sari meenutab 1992. aasta valimisi, sellele eelnenud ja järgnenud aega ja eelkõige Meri kui erakordselt vastuolulist riigimeest.