RAAMATUBLOGI: Tundlik, murtud ja leinav üksik hunt
Thomas Enger, „Varjusurm“, tõlkinud Annika Kupits, Varrak, 384 lk.
Krimikirjanduse fännide rõõmuks saab riiulil üks tühimik lõpuks täidetud – eestkeelse debüüdi teeb norralane Thomas Enger. Tõsi, Enger pole siinmail kaugeltki tundmatu, sest ta on kirjutanud kahasse kuulsa kaasmaalase Jørn Lier Horstiga kolm suurepärast romaani, mis on ka Eesti lugejatele kättesaadavad. Nüüd aga saab Maalehe krimiraamatute sarjas tutvuda Engeri monoloominguga ehk tema esikteosega „Varjusurm“ ning mõista, miks Horst ta endale partneriks valis.
Kui mitte tungida sügavamale Engeri minevikku, siis võib tunduda, et mees on kuldse sulega. Ajakirjanikutöö kõrvalt hakkas ta kirjutama „Varjusurma“ ning kui esimesed 120 lehekülge olid valmis ja ta need kirjastustele saatis – et kuidas tundub – oli tal paari päevaga leping taskus. Ja mitte pelgalt „Varjusurma“, vaid veel nelja raamatu väljaandmiseks. „See oli täiesti ebareaalne, mis juhtus,“ kirjeldas Enger. „Mul oli valmis vaid osa raamatust, aga sellest piisas.“
Reaalsus pole paraku nõnda särav, et kuldsulg Enger tuli, kirjutas ja võitis, esmalt tuli tal läbi elada mitu ränka pettumist. Enger võttis nõuks krimikirjanikuks saada juba noorena, aga hoidis sule esialgu soojas lehemehe tööga ehk enda sõnul õppis kirjutama. „Siis asusin romaani kallale lihtsalt selleks, et teada saada, kas olen üleüldse võimeline raamatut kirjutama. Olin, aga tulemus polnud suurem asi ja jäi sahtlisse,“ rääkis Enger ühes intervjuus ja meenutas, et tema neli järgmist käsikirja lükkasid kirjastused tagasi. „Mõistagi olin ääretult löödud, aga otsustasin mitte alistuda. Nüüd saan aru, et ma polnud veel küps.“
Siis tuli läbilöök. Enger otsustas luua ajakirjaniku Henning Juuli ja mähkida ta põhjamaisesse kaamoslikku õhkkonda ehk siis minna nordic noir’ teed. „Peas hakkas keerlema idee sügavate hingearmidega krimireporterist, kes leiab tööst südamevalule palsamit,“ selgitas Enger. „Kui algne tegelaskuju oli olemas, tuli talle vaid detailid juurde mõelda ja nii valmis vundament. Järgmise kuue kuuga ehitasin peas üles kogu süžee ja edasine ehk kirjutamine oli juba lihtne.“
„Varjusurm“ kadus kiiresti lettidelt ning arvustused kandsid pealkirju: „Kas Thomas Enger on uus Jo Nesbø?“ ehk autorit peeti paslikuks võrrelda Norra ja maailma ühe parema krimikirjanikuga.
„Varjusurm“, on tumedusse mähkunud esimestest lehekülgedest. Kaheaastase taastumispausi järel pärast traagilisi sündmusi naaseb uudistereporter Henning Juul tööle. Tema korter süttis, käed ja nägu põlesid, aga armid, mis kehale jäid, pole võrreldavad hingehaavadega – tulekahjus hukkus ta väike armas poeg ning see muserdas isa vaimu jäädavalt: tema, kes pidanuks last kaitsma, ei suutnud seda. Ent elu tahab elamist...
Esimene tööpäev ei too Juuli ellu kildugi päikest. Üksikust telgist Oslo haljasalal leitakse rinnuni maasse kaevatud noore naisenaistudengi laip. Neidis on kividega surnuks loobitud, tema selga katavad piitsaarmid, üks käsi on maha raiutud.
Olgu vahelepõikeks öeldud, et raamatus on küll paar jõhkrat stseeni, aga mitte vägivalda.
Politseil käib uurimine lihtsalt – kuna tapetu noormees oli moslemiusku, on sellega ka kurjategija leitud ning toimiku võib rahulikult sulgeda. Ent kogenud ajakirjanik, kes on harjunud kõiges kahtlema ja vajab järelduste tegemiseks mitte üht kesist fakti, vaid põhjalikku faktide kogumit, läheb politseinikest vastassuunas ning asub ise juhtumit uurima. Õige pea saab Juul näppude vahele niidiotsa – tapetu koos sõbrannaga töötasid näidendi kallal, mille stsenaarium on šokeerivalt sarnane käesoleva mõrvajuhtumiga.
Ei saa öelda, et Enger oleks loonud läbinisti uue krimiromaanide peategelase tüübi, kuid üsna erandliku kindlasti. Juul pole kangelane, keda kuulid ei võta ja kes suudab vaatamata eluraskustele hinge ära betoneerida. Kaugel sellest. Juul on tundlik, murtud ja leinav üksik hunt. Ta teab, et on hea ajakirjanik, kes suudab vajadusel end oma kinnisest kestast välja murda ning teda ümbritsevate inimestega koostööd teha. Juul kogeb üllatusega, et kurjategija leidmine on suisa teraapiline, leevendades hingevalu.
Siia lõppu sobiks triviaalne, kuid igati tõene lõik, mille võiks lisada pea kõigi heade krimiromaanide lühikeseks iseloomustuseks: „Varjusurm“ on põnev ja kaasahaarav tempokas romaan, kus leidub üllatavaid keerdkäike ning ootamatu lõpplahendus.
