INTERVJUU | Läksin Eestist Ukrainasse sõtta. Mind peeti Valgevene spiooniks

Ukraina kaotab sõjalises potentsiaalis palju, kuna mitte alati ei juhi üksusi parimad ning õilsaimate kavatsustega inimesed, räägib sinna Eestist vabatahtlikuna võitlema läinud valgevenelanna.

Kohtasin Kseniya Gladenkayat (selline on nimekuju Eestis välja antud dokumentides - toim) mõni aeg pärast Valgevene protestide mahasurumist Tallinnas, kui ta oli pärast 9- päevast aresti pidanud paremaks siia jääda. Soraineni advokaadibüroos ning NATO küberkaitsekeskuses praktikandina töötanud neiu ei suutnud sõja puhkemise järel aga käed rüpes istuda ning läks hoopis võitlema Ukrainasse. Paraku, nagu tema kogemus näitab, pole sõjas midagi mustvalget. Võidelda tuleb mitte üksnes Vene armee, vaid ka tavalise inimliku kitsarinnalisusega.

Kseniya, oled Valgevene kodanik, põgenesid protestide mahasurumise ajal Eestisse. Kirjeldasid mulle toona sealseid vanglatingimusi. Nüüd aga elad juba mitmendat kuud hoopis Ukrainas. Kuidas nii? Üsnagi paljud tahaksid Ukrainast pigem lahkuda, mitte sinna vabatahtlikult elama sõita…