RAAMATUBLOGI: Nostalgiline kaluriromaan paisus tetroloogiaks

Lembit Uustulnd, „Avameri. Kuldkalake“, Varrak, 328 lk.

Nostalgiline kaluriromaanisari „Avameri“ on paisunud tetraloogiaks. Neljandas osas jõutakse kolhoosis „Kaluri poeg“ punariigi lõpu algusse ehk aastasse 1988, kui hakkasid puhuma esmalt uutmise, kuid tasapisi ka vabaduse tuuled.

Eks iga lugeja võta loetust oma. Nooremale põlvkonnale on Lembit Uustulndi „Avamere“ saaga kui pilk tundmatusse kommunismiehitajate maailma, kuid eakamaid tabab eelkõige äratundmisrõõm. Või mis rõõm see niiväga on, meenutades Nõukogude Liidu surmaheitlust ja viimseid kannatusi, kui letid olid tühjad ja kõik veeres suurel kiirusel ja hulgakaupa allamäge. Samas on rõõmu tegelikult küll – et see viis kümnendit kestnud jama ükskord otsa lõppes.

Niisiis üritab kolhoos „Kaluri poeg“ sotsialistlikus absurdimajanduses kuidagi ellu jääda – püügiplaanid on Moskvast ette antud, aga samas ka kala kokkuostuhinnad, mis ei kata kaugeltki kulusid. Ehk siis tuleb tegeleda loomingulise raamatupidamisega, kui tahad kangelasliku töö eest punalippe võita. Päästjaks osutub kuulus KGB, mis rendib kolhoosilt rublapaki eest kaks krevetipüühilaeva, et need ümber ehitada ja hämaraid tegusid tegema saata.

Olgu selle majandusega kuidas on, kange ja sitke eestlane, saati siis saarlane, on võimeline kõik üle elamaa, ka sotsialismi. Peaasi, et jäädakse niivõrd-kuivõrd inimeseks, aga selgi on oma nüansid. Kas tasub kividega pilduda tüüpi, kes peab esmatähtsaks tööd, aga mitte suhteid? Või elu armastust, aga ka armurõõme otsivat naisterahvast? Või Moskva poole joondu-valvel kolhoosijuhti, sest ta loomus on selline?

Ühesõnaga, Uustulnd räägib eelkõige inimestest ja nendevahelistest suhetest. Nõukogude Liidus polnud teatavasti seksi ja lapsed sündisid justkui neitsimaarialikult, aga Uustulnd lükkab selle teooria jõuliselt ümber kirjeldades, mis tegelikult ühel kuuendikul planeedist meeste ja naiste vahel toimus. Aga see on vaid osa – kuigi üsna suur – inimsuhetest. Raamatust selgub...

* Kuidas said läbi kalurid ja end sümpaatsena demonstreeriv KGB.

* Kuidas Moskva kõrged ülemused Eestimaal käisid.

* Kuidas elas ja oli väikelaeva kollektiiv ning minnine tähtsus oli selles kõiges lahedal pootsmanil.

* Kuidas suhtus rahvas Isemajandava Eesti ulmelisse projekti ning millisena nähti tulevikku.

* Milliste eesmärkidega käisid noil aastail siinmail väliseestlased nin kuidas neisse suhtuti.

* Kuidas laveerisid inimesed ühiskonnas, kus ette manati paradiisi, kuid tegelikult oli elu masendavalt kehv.

* Kuidas laveerisid inimesed ühiskonnas, kus ette manati paradiisi, kuid tegelikult oli elu masendavalt kehv.

Kõiksugu kahtluseta tuleb „Avameri“ suurde riiulisse võrdväärselt „Tõe ja õiguse“, „Tuulise ranna“, Jaan Krossi teoste ja paljude teiste raamatutega, mis avavad Eesti rahva ajaloo. Mõistagi ei saa „Avameri“ eelnimetatutega võrdväärset tähelepanu, kuid tetroloogia väärtus sellega ei kahane.