ARVUSTUS | Kes tappis Otto Mülleri? Kas see peaks kedagi huvitama?

Ekraanidele on jõudnud esimene eestikeelne whodunit ehk Agatha Christie stiilis mõrvamüsteerium. Märkus: arvustuses ei avaldu, kes tappis Otto Mülleri.

Algus on sarjal lennukas. Mõrvatakse tähtis ühiskonnategelane, suurärimees ja endine poksitšempion Otto Müller (Jaan Rekkor), kes tähistas parasjagu pereringis oma 65. sünnipäeva. Uurijad Gabriel Vanem (Tambet Tuisk) ja Agnes Maramaa (Doris Tislar) alustavad peokülaliste ülekuulamist, et tapja välja selgitada. Igas osas (kokku on neid kaheksa) võetakse ette üks kahtlusalune ja lastakse tal traagilise päeva sündmusi ümber jutustada. Selgub, et päeva jooksul juhtus nii mõndagi, mis muutis Müllerite suguvõsa juba varasemalt keerulised peresuhted veelgi segasemaks, andes pea kõigile sarja tegelastele motiivi perepatriarhi tapmiseks.

Esimest kahte osa veavad Märt Avandi ja Mait Malmsten, kes on üksnes osa suurest näitlejate meeskonnast, kus on ka nooremaid ja vähem tuntud osatäitjaid – ka nemad kannavad oma rolli vilunult välja. Visuaalselt on kõik paigas: värvid on erksad ja produktsioon näib Eesti mõistes olnud hirmkallis. Kunstnikud, kes tegelesid võtteplatsiga, on auhinnaväärilise töö teinud. Neile võis olla paras katsumus saada kõiki kaheksat versiooni filmides asjad alati paika, samal ajal kui näitlejad korraldavad igasuguseid trikke. Näiteks Evelin Võigemastil lasti lookas peolaualt lina maha tõmmata, mille tõttu lendasid toidud-joogid põrandale. Muljet avaldavalt miljöötruult on täidetud riiulid ja lauad – terve Kõue mõis, kus sari filmiti – igasuguse kila-kolaga. Olustik on dramaatiline, ent mitte draamaküllane. Ehkki tegevus on kirjutatud hoogsana, siis peale mitme üllatusliku momendi, mis toimuvad ära juba esimeses osas, ei juhtu sarjas kuni lõpupuändini välja enam suurt midagi, mis pulssi kergitaks. Tasa ja targu paljastuvad tegelaste motiivid ja suhe Otto Mülleriga, keda kujutatakse sadistliku türannina.