Hariduse andmine peaks lähtuma õpilase vajadusest, mitte mingist ametkondlikust loogikast. Ukraina põgenikud pole siin erand.

See halenaljakas tõik on üks terves jadas põhjustest, miks mitu tuhat põgenikust last üle Eesti on sisuliselt radari alt väljas. Nagu tänasest lehest lugeda võib, pole tervelt 40% umbes 8000-st siia saabunud kooliealisest Ukraina lapsest tänavu veel kooliteed alustanud. Paljud neist pole kuulnudki, et tegelikult on lastel niisugune kohustus.

Kui nüüd kangastub pilt kuskil tänaval jõlkuvatest või niisama lakke sülitavatest noorukitest, siis tegelik pilt on märksa mitmekesisem. Paljud neist – aga kui palju, ei tea jälle keegi – jätkavad õpinguid distantsilt oma Ukraina koolis. Kusjuures haridustee mõttes võib nii olla isegi parem: saab edasi minna sealt, kuhu sõja puhkedes pooleli jäädi. Ja emakeelne koolitus on ikka midagi muud kui istuda tundides, mille keelt vähemalt esialgu ilmselgelt piisavalt ei mõisteta.

Siin põrkuvad nad aga haridussüsteemi teise poolega ehk minnalaskmismeeleolu kompenseeritakse kohati ülima jäikusega. On koole ja omavalitsusi, kus end üles andnud ukrainlasi kohustatakse läbima õppeprogrammi nui neljaks, saavad nad siis midagi aru või mitte. Kui nad aga üritavad õppida korraga Eesti ja Ukraina koolis, löövad ülekoormuse all vankuma nii lapsed ise kui ka nende vanemad.

Pealegi kiputakse lapsi mingi kummalise mõttekeeru järgi panema aasta nooremasse klassi ehk sisuliselt kaotavad nad oma kooliteest terve aasta. Kuna põgenike enamus loodab lähiajal Ukrainasse naasta, ei kõla see just mõistliku variandina.

See kõik lähtub mingist ametkondlikust loogikast, aga mitte õpilase vajadustest. Ometi võimaldab seadus arvestada õpilastega märksa individuaalsemalt ja paindlikumalt. Seda oleks ka vaja, et tuua põgenike lapsed ikkagi Eesti haridussüsteemi ja aidata neil omandada siin elamiseks kõige tähtsamat ehk eesti keelt.

Paraku tuleb kõigepealt helistada Annikale. Ehk ta ühel päeval võtabki toru.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid