Eestis esinev Tiibeti pärimusmuusik Loten Namling: olen üksik sõdalane
Eesti Pärimusmuusika Keskuse traditsioonilisel Lõikuspeol astub ühe peaesinejana lavale Tiibeti muusik ja kodanikuaktivist Loten Namling. Mees, kes kasutab oma häält selleks, et inimesed üle maailma teaksid Tiibetis toimuvast, sealsest kultuurist ja kujunemisloost.
Loten Namling elab täna Šveitsis, kuhu kolis 1989. aastal. Ta sündis Indias ja kasvas üles Dharamshalas ehk paigas, kus täna elab ka 14. Dalai-laama, kes on teda, muide, nimetanud lauljaks, kellel on hääl.
„Muusikal on väga oluline roll Tiibeti kultuuris. Lapsena kuulasin vanemaid inimesi, kes oma igapäevaste tööde ja tegemiste juures alati laulsid. Isegi raskeid põllutöid saatis alati laul. Tiibetis on ütlus, et iga mäe taga on uus laul. Seetõttu kuulusid mu lapsepõlve muusika ja erinevad kaunid helid,“ kõneleb Loten oma kodupaigast Tiibetist.
„Loomulikult oli väga raske, sest kaotasime 1959. aastal oma riigi, aga hoolimata kõigist muredest, raskustest ja kodumaal toimuvast, on muusika meid alati aidanud ning jõudu andnud,“ räägib ta. Loten sõnul leiab palju ühiseid jooni nende ja afroameerika töölaulude vahel: „Meie muusika ja heli iseloomustab samamoodi bluus. Selline, kus on viis tooni.“
Tiibeti muusik lahkus 1989. aastal kodust armastuse tõttu. Ta kohtus kauni Tiibeti naisega, kes oli juba varem Šveitsi kolinud ja otsustas talle järgneda. Koos elati 10 aastat. Lotenil on oma teise kaasaga ka kaks last, kes on tänaseks pesast välja lennanud, kuid kelle nimel on Loten Tiibeti vabaduse eest terve oma elu võidelnud: „Mu südamesoov on, et nende elu oleks kantud Tiibeti iseseisvuse vaimust ja võimalikkusest.“
Tiibeti sõdalane
„Olen võtnud suureks eesmärgiks rääkida Tiibetist, okupatsioonist ja sellest, mida oleme pidanud läbi elama. See oli üllatav, kui Šveitsi kolisin, et Tiibetist ei teata väga palju. Ei selle inimestest, ega kultuurist. Olen pühendanud oma elu sellele, et läbi laulu ja muusika inimesteni jõuda,“ räägib Loten oma soovist Tiibeti minevik ja olevik võimalikult suure publikuni viia.
Muide, Lotenist on valminud ka dokumentaalfilm „Tibetan Warrior,“ mis keskendub Tiibetis toimuvale ja soovile vabaks saada. 2013. aastal kõndis ta Bernist Genevasse, kandes enda järel musta kirstu, et viia tähelepanu Tiibetis toimuvale tragöödiale.
„Ma ei saa täna tagasi koju minna, mind ootaks poliitiline repressioon,“ avaldab Tiibeti pärimusmuusik ja lisab: „seetõttu pühendun erinevale kodaniku-aktivismile ja olen üksik Tiibeti sõdalane. Lisaks sellele, et laulan Tiibeti laule, kõnelen alati oma esinemistel lugusid Tiibeti elust ja läbielamistest. Ma tunnetan, et läbi Tiibeti pärimusmuusika mõistavad inimesed meie ajalugu.“
Loten teeb samuti koostööd teiste muusikutega ning tal on ka oma bänd. Pop-stiilidest eelistab ta jazzilikku ja fusion lähenemist helikeelele. „Aga mu fookus on vanadel pärimusmuusika lauludel, mida esitas Milarepa juba 900 aastat tagasi,“ ütleb ta.
Võitleb lauluga Tiibeti eest
Tiibet on oma pindalalt umbes 1/3 Euroopast ning selle teevad eriliseks üüratud maa- ja loodusvarad. „Tänase rohelise mõtteviisi valguses on meie jõgedel, metsadel ja mägedel tohutu olulisus majandusele ja keskkonnale. Meie jõed annavad joogivett kümnetele miljonitele inimestele. Tiibeti maapõues leidub uraani, kulda. Riigi lõunaosas on suured metsad, mis agressori jaoks tähendab suurt maavara. Mida inimesed ei tea, on see, et me pole ajalooliselt kunagi olnud Hiina osa, mistõttu ei saa Hiina nimetada okupatsiooni enda maa-ala tagasi võtmiseks. See on vale. Okupatsiooni tõttu on surnud 1,5 miljonit tiibetlast. Proovisime 10 aastat, alates 1951. aastast Hiinaga läbirääkimisi pidada, aga ebaõnnestunult ja 1959. aastast oleme täielikult üle võetud. Tiibet on tuntud kui tuhandete kloostrite asupaik. Tänaseks on hävitatud ainuüksi 6000 kloostrit,“ ahastab Loten, mida Tiibet on pidanud läbi elama.
Tiibetlased on ajalooliselt olnud nomaadid ehk inimesed, kes rändasid paigast paika. „Ma soovin oma muusikaga südamest aidata Tiibetit nii palju see võimalik on, et meil oleks rahvana enesemääratlemise õigus ja vaba kodumaa.“
Kui Venemaa veebruarikuus Ukrainasse tungis, hakkas Loten kohe aktiivselt sõna võtma ja aitama nii palju kui võimalik: „Ma tunnen ukrainlaste valu. Seda, kui agressor tahab sinult võtta kodumaa ja vabaduse. Tiibet on juba 63 aastat elanud teise riigi võimu all.“
Dalai-laama ja Loten
Muusikuna on Lotenile juba lapsepõlvest tuttav dramyin Tiibeti pärimusmuusika instrument: „Laulan vabadusest, religioosseid ja rahvalaule. Aga Euroopas elades on minu jaoks oluline tunda siinset kultuuri. „Kui kuulsin Šveitsis esimest korda joodeldamist, tekkis äratundmine. Oleme mõlemad mägede rahvas ja meil Tiibetis on sarnane joodeldamine. Meie nimetame seda muusikaks, mida laulame mägedes. Šveitsi inimesed on väga lahked tiibetlaste vastu, sest oleme justkui vennad, kes mõlemad elavad mägedes.“
Šveitsi kolimise järgselt on Loten laulnud 32 aastat. Tal pole manageri ega inimest, kes aitaks kontserte korraldada. „Mulle helistatakse ja kutsutakse. Mina lähen. Kui Dalai-laama tuli Euroopasse, paluti mul alati talle kingitusena laulda. Olen talle üle 30 korra laulnud. Kui Oslos tähistati tema 1989. aastal Nobeli rahupreemia 25. aastapäeva, oli mul suur au saada kutse, et ka seal tema tervituseks lavale astuda,“ on Loten tagasihoidlik, end südamest liigutatud.
„Ma armastan laulmist. Inimesel on vaja elu mõtet. Mina kasutan laulmist vahendina, et väljendada tiibetlaste kannatusi. „Mul on väga veider komme. Kui annan mõnes teises
paigas kontserte, jään sinna kauemaks. Kohaliku inimeste juurde, et teada saada, kuidas nemad elavad. Elan terve elu intuitsiooni järgi, mis viib mind uute põnevate kohtumiste ja inimesteni. Ma ei ole varem Eestis käinud, mistõttu olen siiralt õnnelik ja tänulik, et saan tutvuda teie ilusa maa ja kultuuriga.“
