Minu Kuku. Armastusavaldus klubile, mis muutis mu elu ja mida tänasest enam vanast kohast ei leia

Kas lähme Valli või Kukku? Raske meenutada, millal see refrään reedeseid õhtupoolikuid saatma hakkas. Aga millalgi tuli pea igal nädalal langetada saalomonlik valik: küllap algul Valli, siis Kukku.

Ja käsi kädessä kuljemme taloon autioon /

ja tämä hetki saa minut pian aivovaurioon.

Muusika kõmiseb võlvide alt vastu ja inimesed pöörlevad Dingo loo saatel otsekui ekstaasis. Siit enam niisama minema ei pääse.

Olid ajad. Mitte need ajad, mida mäletavad Heinz Valgu sugused suurused, kes on andnud Kuku klubi kohta lausa raamatu välja andnud. Või Mart Puki taolised, kes pidid ussinahast läbi pugema ja Nõukogude võimu eripärasid kasutama, et sinna pääseda.

Ei, ka noorema põlvkonna jaoks on Kuku olnud midagi erakordset, tohutult võimsa energiaga koht.