Caverni lugude peapersoonid on politseiuurija Washington Poe ja analüütik Tilly Bradhaw, kes ei aja taga moosivargaid, vaid kutsutakse välja siis, kui tegutseb sarimõrvar. Inglismaal Cumbrias seda juhtub. Tõsi, esmalt laipu pole, küll aga on kuus äralõigatud sõrme – igalt ohvrilt kaks, kusjuure esimene elavalt, teine teispoolsusesse läinud inimeselt. Kui on sõrmed, peavad olema ka laibad ning mõistagi valitseb hirm, et neid tuleb juurde.

Segadust on ses juhtumis palju – ühelt ohvrilt on sõrm maha lõigatud tuimestuse all, teiselt ilma. Mida tähendab sündmuspaigale jäetud sõnum #MLV6? Miks viibisid kolm ohvrit mõni aasta tagasi kahe nädala jooksul ühes ja samas paigas? Miks tõrguvad vahele võetud õde-venda süüd üles tunnistamast? Ja lõpuks – kes on ilmselt kuritööde taga olev Kuraator? Kas ta on otseselt mõrvadega seotud või manipulaator?

Lugu voolab katkematult, nagu üks mõnus jõgi, kord aeglasemalt, siis mööda kärestikke. Kõik on selge ja arusaadav, mitte liiga keeruline. Kuna Craven peab kinni ühest kõige tähtsamast krimikirjanduse reeglist – süüdlane peab olema keegi olulistest tegelastest – raalib lugeja ta lõpuks välja. Aga lõpp on sellegipoolest üllatav. Tõsi, põhjused, miks inimesi sarimõrvata, võiksid olla tugevamad, aga eks issanda loomaaed on kirju.

Üks on pärast „Kuraatori“ läbilugemist igatahes selge – tuleb ette võtta nii „Nukumäng“ kui „Võõras veri“.



Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid