Kui siinsamas kohvikus kolm kuud tagasi kohtusime, olid lootused suured ja õhin õhus. Lõpuks ometi oli muinsuskaitseamet saanud juhi, kelles nähti lootuskiirt, et elu läheb Eestis paremaks. Eriti neil, kes vaevlevad muinsuskaitsealustes hoonetes rangete, elu pärssivate nõudmiste küüsis. Usuti, et viidki läbi reformi, et hakataks rohkem kuulama mälestise omaniku häält ja vajadusi. Paraku seda ei juhtunud. Miks?