Peep Peterson: kõik eakad ei pea elama hooldekodus, reform lubaks neil vanaduspäevi veeta ka kodus

Hooldereform on viimaste aastakümnete suurim, oodatuim ja vajalikuim reform sotsiaalvaldkonnas.

3. oktoobri Eesti Päevalehes kirjutab psühhiaater Margit Pehk-Mõttus, et kõige olulisem on tagada olukord, kus inimene väärikalt saab vananeda oma kodus, selmet suunata ta kohe hooldekodusse.

Esmalt - on nii tänuväärne kui ka ülioluline, et asjatundjad debatti panustavad. Vaid ühise koostöö tulemusel saame aidata nii riigi- kui kohaliku tasandi poliitikutel ja ametnikel aduda probleemi ulatust ja võimalikke lahendusteid. Hooldereformi oleme läbi viinud koostöös kohalike omavalitsuste fookusgruppidega, kindlustamaks, et oleme omavalitsuste osas õiglased.

Hooldereform on viimaste aastakümnete suurim, oodatuim ja vajalikuim reform sotsiaalvaldkonnas. See tähendab, et vähemalt 57 miljoni euro lisandumisega aastas vastavasse valdkonda saavad abi kümned, kui mitte sajad tuhanded inimesed. Kuidas nii? Lihtsamaks läheb nii abivajajatel kui abistajatel ehk vanemaealiste perekondadel.

Hooldekodueelsete hooldusteenuse arendamisse oleme suhtunud tõsiselt ja loonud hooldekodude kõrval spetsiaalse rahalise ülekatte. Rõhutaksin siin veel lisaks üle, et kõik eakad ei pea sugugi elama hooldekodus. Hooldereformi esimene ja oluline eesmärk ongi elada omas kodus koduteenuse ja teenusmajade toel.

Sotsiaalhoolekande põhimõte on luua tingimused võimalikult kaua kodus elamiseks. Kodus elamist võib toetada nii vahetult kodus osutatava koduteenuse, tugiisiku, isikliku abistada, kodude kohandamise või koduõendusega või ka kaugjälgimisel tehnoloogiliste kodulahendustega, nt häirenupp kukkumise korral, eaka mitteliikumisest märku andev liikumisandur või ravimite võtmist jälgiv ravimikarp.

Pere ja kogukonna liikmete roll jääb ka kodus kaua elamist võimaldavaks osaks. Ülemäärase hoolduskoormuse võtmine on aga omastehooldajale täna sageli sunnitud valik: hooldekodu kui rahaliselt kalleim teenus on kättesaamatu, puudub teave kodus elamist toetavate sotsiaalteenuste võimalustest või need on ebapiisavad, näiteks ei abistata kehahooldusel või on abi andmine piiratud üksnes tööajaga.

Koduteenus tähendab üldjuhul 2-3 korda nädalas abi ning selle toel saab inimene edasi elada oma tuttavas keskkonnas. Kui kohalikele omavalitsustele tekib lisarahastus, siis nad loodetavasti leiavad parimaid lahendusi!

Kuigi sotsiaalministeerium on koduhoolduse arengusse investeerinud aega ja raha, on tulemus täna ebaühtlane. Minu hinnangul tuleb jätkata nende teenuste arendamist. Koduhoolduse standard, mida täna hooldereformi käigus käsitleme, on vaid jupp nõust ja nõudlikust abist omavalitsustele.

Sotsiaalala on valdkond, kus kehtib lähimusprintsiip ehk otsustamine on võimalikult abivajat ja kohalikke olusid arvestav. Siin on ministeeriumi käed lühikesed ja ilma hea, usaldava ja inspireeriva koostööta ei juhtu midagi. Senine surnud Pontu loopimine üle aia ja tagasi on halb strateegia.

Sotsiaaldemokraadid on hoolitsenud, et omavalitsuste rahaline motivatsioon, aga ka rahaline piisavus viiks reaalsete tulemusteni kohalike omavalitsuste sotsiaalteenuste kogu spektri ulatuses. See nõudis meilt sirgeselgsust ja vastu tuult kõndimist enam kui kümme aastat.

Omavalitsuste peamine raskus on strateegilise võimekuse tabamine, mistõttu loodame maakondlikelt omavalitsuskogudelt keskendumist. Omavalitsuse autonoomia, sealhulgas rahastuse autonoomia on meie poolt tagatud, seega on vastutus reaalselt ja mõistlikus proportsioonis edasi antud. Tänane reform on tehtud heas usus, et omavalitsustele appi tulla.

Seega, koduhooldus ei ole sugugi kõrvalteema, aga sellele läheneme pikaajalise hoolduse kaudu, pannes omavalitsused reaalselt huvituma eelteenustest. Me kõik tahame võimalikult kaua elada omas kodus, koormamata sealjuures lähedasi.