RAAMATUBLOGI: Miks kanaarilind lonkab?

Erle Stanley Gardner, „Lombaka kanaarilinnu juhtum“, tõlkinud Liina Tordik-Karp, Tänapäev, 224 lk.

Ühes hiljutises raamatus tõdes Tõnu Õnnepalu, et tänapäevasele raamatulugejale 20. sajandit justkui ei eksisteeriks, sest vanu teoseid ei loeta. Mõneti on Õnnepalul õigus, sest uut voogab palju peale, ent krimikirjandusega on asjad ilmselt veidi teistviisi – ka sajanditagune ruulib.

Kirjastused on tasapisi asunud kordus(trükkima) krimiromaane, mis ajas väärtust ei kaota. Agatha Christie, Arthur Conan Doyle Sara Paretzky, Rex Stout, Georges Simenon, Erle Stanley Gardner...

Gardner on klassika. Hea lihtne lugemine... Nii võrd kuivõrd... Sest kanaarilinnu juhtumis lähevad asjad pisut segaseks, et miks tiivuline ühel hetkel lombakaks muutus ning selle põhjal suuri järeldusi teha...

Aga advokaat Perry Masoni ning tema sõprade ja samas ka abiliste jaoks ei ole miski võimatu. Seekord, tõsi, lähevad asjad ärevaks. Ei, mitte seetõttu, et Masonil oleks probleeme ühe neiu mõrvasüüdistusest vabastamiseks, vaid et aeg surub takka. Masoni sekretär ja nagu selgub ka elukaaslane Della Street on tellinud ümbermaailmareisi kahele ning kogu küsimus on selles, kas jõutakse laevale või mitte.