JUHTKIRI | Peaksime Ukraina põgenikest rohkem teadma

Lõppev nädal on raputanud mitmest nurgast senist vaikivat koosmeelt, mis meil on Ukraina küsimuses olnud. Näiteks seadis Postimehe arvamustoimetuse juhataja Martin Ehala ERR-i saates kahtluse alla, kas Ukrainas on tõesti nii ohtlik elada, et sealt peab põgenema. EKRE endine juht Mart Helme kordas riigikogu ees Kremli propagandistide öeldut, ennustades Ukrainale peatset kaotust. Seda olukorras, kus suurem osa tema parteisse kuuluvaid rahvasaadikuid puges ettekäänete taha ega toetanud eelnõu, mis kuulutanuks Venemaa terroristlikuks riigiks.

Need ilmingud viitavad nii Kremli propaganda tõhususele kui ka lähenevatele valimistele, mille üheks teemaks paistab saavat n-ö Ukraina kaart.

See valmistab pettumust, kuid on ootuspärane. Vähem ootuspärane on aga Eesti võimude ükskõikne suhtumine siia jõudnud põgenikesse. Oleme varem kirjutanud, et selleks et saada Ukraina lapsele Tallinnasse koolikoht, tuleb helistada kellelegi müstilisele Annikale, kes ei võta peaaegu kunagi toru. Meie riigiasutused teavad väga umbkaudselt isegi seda, kui palju Ukraina lapsi koolis ei käi. See tähendab, et teada saamiseks ei pingutatagi eriti.

Eesti võiks pingutada palju enam, et õppida tundma rohkema kui Narva linna jagu põgenike eluolu. See aitaks põgenikke, aga maandaks ka julgeolekuriske.

Ja veelgi vähem näime teadvat, palju siin üldse põgenikke elab ja mida nad teevad. Riik kasutab arvu „üle 60 000“ – see peaks olema nende ukrainlaste hulk, kes on üle 110 000-st piiri ületanud ukrainlasest siia pidama jäänud.

Ilmselgelt vajame rohkem, seda enam et läheneb talv ja kogu Euroopa valmistub uueks põgenikelaineks. Millised on saabunute elutingimused, kes kus töötab, kui paljud n-ö puhtalt ja paljud hallis tsoonis? Millistes piirkondades ja küsimustes king enim pigistab? Kui on info, saab hakata vastu pahatahtlikele kuulujuttudele ja ennetada julgeolekuriske. Niisamuti saab kasutada ära võimalust täita demograafilist auku, millele viitab arenguseire keskuse hiljutine uuring.

Kuid selleks peab riik tundma märksa suuremat huvi inimeste vastu, keda paistab olevat palju rohkem kui terve Narva linna jagu. Ja mitte mängima mõtetega maskeerida haldussuutmatust piiriületuse karmistamise ja hädaliste tõrjumisega.