RAAMATUBLOGI: Skane, Rootsi Midsomer ja Vinston ilma W-ta

Anders de la Motte ja Mans Nilsson, „Maakleri surm“, tõlkinud Kadri Papp, Varrak, 342 lk.

Krimkahooliku pulss peaks „Maakleri surma“ kätte võttes ootusärevusest kerkima, sest kui Nilsson on debütant, siis de la Motte vastupidiselt kuulub vaieldamatult kõrgliigasse. Tosin aastat tagasi vallutas ta triloogiaga [Geim], [Buzz] ja [bubble] krimikirjanduse maailma, võites teostega mitmeid auhindu. De la Motte maalis triloogias, mille peategelane on pisipätt Henrik Pettersson ehk HP tõsielulise pildi mädanevast ühiskonnast, mida kontrollitakse ning suunatakse interneti ja sotsiaalmeedia kaudu kõrgelt ja kaugelt. Järgnesid veel kaks kaasaegset reaalsust ilmestavat teost „MemoRandum“ ja „UltiMatum“ ning siis tegi de la Motte kannapöörde, asudes järgima traditsioone, luues minevikumõrvadest koosneva krimisarja „Skane kvartett“, mis pälvis samuti lugejatelt kestva aplausi.

Tundub, et kui kaks andekat inimest krimkade kuningriigis Rootsimaal tuttavaks saavad, tekib neil vääramatu soov üheskoos mitte duetti laulda, vaid krimiromaani kirjutada. Kui de la Motte liikus omal ajal sulge kätte võttes erialast liini pidi – ta on endine politseinik ja turvaülem – siis Nilsson, Rootsi üks tunnustatumaid koomikuid, kes on kirjutanud näidendeid nii lavale kui raadioteatrisse, suundus uutele radade.

Ühel peol tutvudes, selgus de la Motte ja Nilssoni ühiseks rõõmuks, et mõlemad pärinevad Skanest. Nilssonile jäi õhtu hinge kripeldama, peas hakkasid keerlema ideed ning päev hiljem saatis ta de la Mottele sõnumi, et mis oleks, kui kirjutaksime raamatusarja, kus mõrvad toimuksid Österleni maapiirkonnas. De la Motte oli hoobilt nõus.

„Oleme Andersiga mõlemad maal, Skanes, üles kasvanud ja leidsime hoobilt ühiseid mälestusi,“ kirjeldas Nilsson tutvumist. „Kombainid, suurfarmid ja talumehed, õmblusring, kus taluperenaised lobisemas käisid, naabrivalve, kirikud ja ühine rinne rohelise mõtteviisi poolt ja linnaroheliste ekstreemsuse vastu.“

De la Motte sõnul otsustati esimesel töökoosolekul, kui nii võib nimetada, luua Rootsile oma Midsomer ja üheskoos leiti, et parim paika mõrvamaakonnaks on Österlen. „Seal elavad idüllilistes külades ekstsentrilised maainimesed, kes on läbi imbunud intriigidest ja konfliktidest. Mõisahoonete, õunapuude ja õitsvate rapsipõldude vahel on reetmist, ahnust ja mõrvu, aga samas ka rikkalikult turiste, Rootsi tuntud tegelasi ja jõukaid pealinlasi,“ rääkis de la Motte.

„Maakleri surm“ võeti Rootsis soojalt vastu, duo oli esikromaaniga suurepäraselt hakkama saanud, kusjuures koomik Nilsson olevat kriitikute arvates just see sool, pipar ja tšilli, mis loo eriti hõrguks muudab.

Niisiis „Maakleri surm“... Päikeselisel juunipühapäeval leitakse Österlenis ilusas Gislövshammaris ostjatele uut maja näidanud maakler Jessie Anderson surnuna, ent kas Hadese kuningriiki lahkumine on mõrv või õnnetus? Uurimisse haaratakse järsk ja kohmakas politseikomissar Peter Vinston, ehkki tegelikult on ta sealkandis üksnes puhkusel. Ta saab abiliseks närvidele käiva, kogenematu ent ambitsioonika ja terase kohaliku konstaabli Tove Espingi. Kusjuures samavõrra ärritab Vinston ka Espingit, aga töö vajab tegemist ning just meestevahelised erimeelsused ja vastumeelselt sõlmitud sõprus ongi see, mis tulemuse toob.

Raamatus on õdusust ja huumorit ning mõrvad pole loomalikud vaid leidlikud. De la Motte sõnul ei astunud nad piiridest üle ja jäid inimlikuks. Ent kus on piir? „Ohvril võib pea maha raiuda, see on igati normaalne, aga mõrvar ei tohi pead koju viia ja külmkappi panna, vaat see on piir,“ selgitas de la Motte.

Duo on valmis saanud ka juba järgmise romaani ning kui neilt küsiti, kui mahukas Österleni mõrvasari tuleb, vastas Nilsson: „Agatha Christie on kirjutanud 80 krimiromaani, seega meie kirjutame vähemalt 81.“