Kristjan Raua preemia omistatakse eelmise aasta jooksul valminud või esmakordselt avalikustatud loomingu, kunstiprojekti või -sündmuse eest kunstnikule, kunstiteadlasele või loomingulisele rühmale; erandina võidakse preemia määrata ka varem valminud teoste või elutöö eest.

Vastavalt preemia statuudile omistatakse Kunstnike Liidu volikogu liikmetest ja Tallinna linna esindajast koosneva žürii otsusel 2022. aasta Kristjan Raua nimelised preemiad Mai Levin, Terje Ojaver, Lembit Sarapuu ning Ludmilla Siim.

Mai Levin ‒ laiahaardelise ja mitmekülgse kunstiajaloolase töö eest Kristjan Raua pärandi uurimisel.

Aastal 2021 ilmunud monograafias „Kristjan Raud – suur kunstnik ja rahvuskultuuri ehitaja“, võtab autor Mai Levin kokku eesti kunsti ning kunstipoliitika ja muuseumide kujunemisel äärmiselt olulist rolli mänginud Kristjan Raua kunstipärandi, tegevused ja mõju nii omas ajas kui ka hiljem. Kristjan Raual on Levini uurimistöödes eriline koht. Ta on olnud enamuse Kristjan Raua teoste näituste tegemise juures nii Eesti Kunstimuuseumis kui ka aastaid muuseumi filiaalina toiminud Kristjan Raua majamuuseumis, on töötanud kunstniku pärandiga muuseumides ja erakogudes, koondanud arhiivmaterjale ja kunstniku tegevusega seotud dokumente. Ilmunud monograafia on aastakümnete pikkuse eeltöö tulemus, olles samas värske ja kaasaegne ning väärib seega erilist esiletõstmist.

Kunstiajaloolane ja -kriitik Mai Levin (1942) lõpetas 1959. aastal Tallinna 10. keskkooli ja 1967. aastal Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna. Töötas aastatel 1959–1960 Teatri- ja Muusikamuuseumis ja aastatel 1960–1961 Riigi Keskarhiivis nooremarhivaarina. Alates 1961. aastast on Mai Levin töötanud Eesti Kunstimuuseumis teaduri ja graafikafondihoidjana (1961–1973), graafikaosakonna juhatajana (1973–1993) ja hiljem teadusdirektorina.

Terje Ojaver ‒ naiseliku tugevuse järjepideva ja jõulise väljendamise eest loomingus.

Terje Ojaver on skulptor, kes on loonud abstraktseid ja figuratiivseid monumente, kohaspetsiifilisi installatsioone, performatiivseid parafraase, klassikalist skulptuuri ja videot. Ta on loonud ka mitmeid tähelepanuväärseid avaliku ruumi monumentaalteoseid: luuletaja Betti Alveri monument Jõgeval (1995), kindral Johan Laidoneri ratsamonument Viljandis (2004), installatsioon „Taevakivid“ Ülemiste keskuses (2014) ja Valga Gümnaasiumi ees asuv pronksskulptuur „Hoolaud“ (2016). Ojaveri loomingut iseloomustab klassikalise skulptuuri kaanonite sidumine vastuoluliste tehniliste või narratiivsete lahendustega, segades kõrgeid ja madalaid kunstikategooriaid. Teemakäsitluses huvitab Ojaveri eelkõige naiseks olemine, vastutustunne, üksindus ja surelikkus.

Terje Ojaver (1955) on õppinud skulptuuri Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis (MA, 1985). Ta on olnud Eesti Kujurite Ühenduse juhatuses aastatel 2005–2015, õpetab Eesti Kunsti-akadeemias, on õpetanud Tartu Kõrgemas Kunstikoolis joonistamist, vormiõpetust ja installatsiooni. Alates 1991. aastast on osalenud mitmetel skulptuurisümpoosionitel Eestis ja Euroopas. Teda on auhinnatud Eesti Vabariigi kultuuristipendiumiga (1994) ja Eesti Kultuurkapitali aastapreemiaga (1999).

Lembit Sarapuu – vääramatu sõltumatuse eest maalikunstniku ja mõtlejana.

Lembit Sarapuu elu on täitnud kuuskümmend loominguliselt aktiivset aastat, ta võib vaatajat ärritada või panna endast vaimustuma, kuid tema looming ei jäta kedagi ükskõikseks. Lembit Sarapuu on kahtlemata väga eripärane isiksus ja kunstnik. Sarapuud inspireerivad nii harrastuskunstnike kui ka vararenessansiaegsete meistrite teosed, aga ka maastikud, aktid ja olustikupildid. Sarapuu ehitab loomingus vaimukat ja iroonilist omailma, milles on koht nii romantikale, argipäevale kui ka seksuaalsetele, brutaalsetele ja mütoloogilistele süžeedele.

Maalikunstnik Lembit Sarapuu (1930) on kunstihariduse omandanud Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis aastatel 1955–1961. Lembit Sarapuu teosed kuuluvad mitmetesse erakollektsioonidesse ja muuseumidesse ning teda on autasustatud Kristjan Raua nimelise kunstipreemiaga (1988), Eesti Vabariigi kultuuripreemiaga (1996), Valgetähe IV klassi teenetemärgiga (2001) ja Konrad Mäe medaliga (2010).

Ludmilla Siim ‒ pikaaegse väljapaistva loomingulise tegevuse eest kunstniku ja õppejõuna.

Siimu loomingus on mõjutusi popkunstist ja hüperrealismist, hõrku figuratiivsust ning abstraktsiooni ja ka maagilise mõjuga metafüüsilist realismi. Siimu loomingu keskmes on alati olnud inimene uuenevas ja kaasaegses linnaruumis. Ludmilla Siim on põneva elulooga kunstnik, kes on tõestanud end kui mitmekülgne autor, olles kohanemisvõimeline nii erinevates stiilides kui ka teemades. Tema loomingulises biograafias on tänaseks üle 400 teose ning enam kui nelikümmend näitust. Nüüdseks juba aastaid elades ja töötades Soomes, eelistab kunstnik jätkuvalt töötada suures formaadis, keskendudes ideede ja nägemuste jõulisele väljendamisele.

Ludmilla Siim (1938) sündis Alma-Atõs, 1945. aastal kolis perekond Eestisse tagasi. Siin lõpetas ta 1958. aastal Tartu Kunstikooli ja asus samal aastal õppima maalikunsti Eesti Riiklikusse Kunstiinstituuti (lõpetas 1965). Oli aastatel 1965ꟷ1968 kunstiõpetaja Tallinna 46. keskkoolis (praegune Tallinna Pelgulinna gümnaasium), kus innustas mitmeid õpilasi jätkama kunstiõpingutega ERKIs. Kooli õpilaste seas olid tulevane maalikunstnik Andres Tolts (1949–2014), maali- ja hiljem videokunstnik Ando Keskküla (1950–2008), maalikunstnik Urmas Pedanik (1949) ning arhitekt, installatsioonikunstnik ja graafik Jüri Okas (1950). Aastast 1968 alustas esinemist kunstinäitustel. Aastast 1977 elab kunstnik Soomes ning kannab nime Milla Siim-Kaasinen. Soomes on ta teinud palju isiknäitusi ja esinenud ka maalidega näitustel mitmel pool maailmas.

Tallinna abilinnapea Madle Lippus: „Oluline on märgata häid tegijaid ning neid oma panuse eest tänada ja väärtustada. Selle põhimõtte eest on seisnud Eesti vanim kunstipreemia, mida on välja antud aastast 1973. Väärtus ja väärikus peegelduvad ka käesoleva aasta žürii otsuses tunnustada pikaajalise kogemusega ja Eesti kunstiajalugu kujundanud loojaid – nelja laureaati, kes kõik on oma äratuntavate käekirjadega aastakümneid toetanud meie kultuuriloo kasvamist ja mitmekesisemaks muutumist.“

Eesti Kunstnike Liidu asepresident Vano Allsalu: „Kristjan Raua (1865–1943) looming on üks neist eesti kultuuri algallikatest, mille mõju on jõudnud meieni läbi erinevate põlvkondade ja riigikordade, ületades erinevaid maitse-eelistusi ja mõtteviise. Kristjan Raua arhetüüpne roll rahvusliku kunstikultuuri suurkujuna on aastatega üksnes kasvanud – ja nii on temanimelise preemia iseloom ja tähendus tahes-tahtmata põimitud kunstniku enese eluloo ja loomingulise pärandiga.“

2022. aastal esitati Tallinna Kultuuri- ja Spordiameti, Eesti Kunstnike Liidu volikogu liikmete, Eesti kunstiinstitutsioonide ja kultuuriväljaannete poolt preemia nominentideks 33 kunstnikku ja kunstiteadlast: Eike Eplik, Gea Sibola Hansen, Cloe Jancis, Linda Kaljundi, Edith Karlson, Flo Kasearu, Kati Kerstna, Kaupo Kikkas, Miljard Kilk, Eha Komissarov, Kristi Kongi, Katrin Koskaru, Kunstiministeerium ehk Indrek Grigor ja Maarin Mürk, Meeli Kõiva, Krista Leesi, Mai Levin, Urmas Lüüs, Marge Monko, Lilian Mosolainen, Kärt Ojavee, Terje Ojaver, Siim Preiman, Sirli Raitma, Anne Rudanovski, Lembit Sarapuu, Ludmilla Siim, Anna Škodenko, Taavi Talve, Diana Tamane, Kadri Toom, Mare Tralla, Reet Varblane, Marje Üksine.

Preemia laureaatide hulgast leiab muljetavaldava nimekirja eesti kunstnikke ja kunstiteadlasi, kelle tegevus ja looming on pälvinud kunstimaailma tunnustuse ning on Eesti kunsti oluliseks osaks sarnaselt Raua enda pärandile.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid