RAAMATUBLOGI: Kahtle kõiges, kuigi tõde on kusagil olemas

Michel Bussi, „Hoia mu käest“, tõlkinud Madis Jürviste, Varrak, 328 lk.

Michel Bussi raamatud, kui tutvuda üleilmsete arvustustega, kvalifitseeruvad kõrgemasse kategooriasse ja saavad märke: kohustuslik lugemisvara. Nii ongi.

Kõik Bussi raamatud on erilised, neid ei ühendaks justkui miski peale selle, et neis on peensusteni välja timmitud ülesehitus ja katkematu põnevus, mis viib üllatava lõpplahenduseni. „Leidlaps lumes“, „Mustad vesiroosid“ ja „Keegi pole süütu“ – Bussi kolm eelmis maakeeles ilmunud teosega – ei haaku kuidagiviisi hulga auhindu võitnud raamatuga „Hoia mu käest“.

Kui kunagi hakkavad kirjandusteadlased paika panema psühhothrillerite alguspunkti, siis jõuavad nad ilmselt Gillian Flynni romaanini „Kadunud“. Ainult et „Hoia mu käest“, mis esindab sama jõuliselt psühholoogilist krimiromaani, kus tegevus toimub kahel paralleelselt tasandil ning lugejale esitatakse kahte tõde, millest üks, nagu selgub viimastel lehekülgedel, on õige, ilmus varem, aastal 2013. Niisiis, kus on psühhothrillerite alguspunkt?

Idülliline Reunioni saar, parim paik puhkuse veetmiseks. Idülliline tundub olevat ka Martiali ja Liane kooselu – kuigi, tõsi, on kuulda tülitsemist. Vedeletakse basseini ääres, kui Liane läheb korraks tuppa, jättes mehe koos kuuese tütre Sophaga kahekesi. Ja kaob. Jäljetult. Kuid on märke võitlusest ja verd. Aga ei saa ju abikaasa olla kadumises süüdi. Või siiski? Mida sügavamale politseinikud Martiali minevikus tuhnivad, seda selgemaks saab, et asjad pole nii, kui pealtnäha paistavad – mehe hingel võib olla poja surm.

Ja siis kaovad Martial ja Sopha. Lähevad rännakule selleks, et ema taga igatsev tüdruk saaks vulkaani põhjatusse kraatrisse lilli visata. Kas minevik kordub või jõuab politsei enne jaole või kahelda tuleb kõiges?