Järgmises teoses „Sügavik“ jätkab Perry sealt, kus pidama jäi ehk Tasmaania avamist. Kui võtta maatükki kui pelka saart, siis on see ihaldatud ürgne kants ühes kauni ja metsiku loodusega. Ainult et saart ei saa võtta Austraaliast, või ehk täpsemalt kaasaegses tsivilisatsioonist eraldiseisvana, mistap lisaks looduse kohatisele karmusele lisandub inimeste oma.

Maasäärel, keset lõunapoolkera kõrgemaid kaljusid asub Shacktown, mis kuulub juba mitu põlve Dempsey dünastiale, keda juhib matriarh ja kes toob rikkuse majja uimastiäriga. Mõistagi mitte avalikult, sest kaasa aitavad kalurid ja stiihiad – eelkõige Must Tuul, mis tuleb teinekord hoiatuseta, kuid alati hävitavalt.

Kõik ei taha olla Dempseyd, aga paratamatusest peavad seda olema ning pelgalt kõrvaltvaataja rolli on võimatu täita. Makrell Dempseyl on valida, kas viibida vanglas või järelvalve all Shacktownis, oodates kohtuistungit. Ehk siis valikut pole. Tema nõbu Ahab tegutseb omaette ja üritab kohalikku turismimajandust hoida nii turvalisena kui võimalik. Aga ometi on temagi Dempsey.

Kõik muutub, kui ühel päeval sammub ookeanist välja 13-aastane Forest Dempsey, kes kadus vanematega, dünastia tegelike pärijatega, seitse talve tagasi ja pidanuks olema surnud. Kus ta senikaua oli? Mis temaga juhtus? Kas tal on seos kurikuulsa nakobossi Musthabemega, kes olla Shacktowni teel? Poiss ei räägi, kuid otsib esimesena üles põlatud Makrelli, kes võiks teda aidata.

„Sügavik“ ei ole kiire lugu, mis hüppab hetkega lahti, vaid see kerib end tasapisi valla kui kellavedru. Tundub, et tasmaanlased on maarahvalikult pikaldased, ent samas ka looduse ja peresidemetega tihedalt põimitud. Tasmaania on salapärane, nagu ka Dempseyde minevik...