PÄEVA TEEMA | Jan Kaus: kui „Tõe ja õiguse“ esimest köidet ei jõua, loe mõni muugi romaan läbi. Aga tervikuna

Tänane Eesti Päevaleht kirjutab, kuidas kohustusliku kirjanduse asemel on meil nüüd hoopiski „soovituslik“. Kui jutt läheb kohustuslikule kirjandusele, siis rõhutaksin kolme argumenti.

Tervikteose argument. Kohustusliku kirjanduse kontekstis pole küsimus ainuüksi selles, kas kõik noored peaksid lugema A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse“ esimest osa.

Minu isiklik arvamus on, et peaksid, sest see teos – lisaks Oskar Lutsu „Kevadele“, August Gailiti „Toomas Nipernaadile“, Marie Underi ja Betti Alveri luulele, Eduard Vilde näidenditele jne – moodustab möödapääsmatu osa selles nähtuses, mida me nimetame „eestluseks“. Ma ei kujuta ette, kuidas saab tunnetada eestlust ilma eestikeelse kirjasõna kogemuseta. Juba mõiste „ühiskond“ viitab millelegi ühisele ja ühendavale – ning kultuur, sh kirjandus, toodabki ühiskondliku hoone sideainet.