Eesti ajalugu on lihtne – Uuralite tagant, nii väidetakse, tulid meie esivanemad, panid pambud siinmail maha ja otsustasid jääda. Igaveseks. Kuigi kliima on nii ja naa. Esmalt olime ise, siis valitsesid meid ühed ja teised ja kolmandad, aga me ei pannud putku, rajamaks Uus-Eestit. Nüüd oleme taas ise. Inglased aga...

Kui maarahvas on olnud maarahvas aastatuhandeid, siis Inglismaal on kindel päev, kui arheoloogiast siseneti ajalukku, kinnitab käesoleva raamatu autor: 27. augustil aastal 55. eKr. Ilmus Kentis Ebbsfleetis koidu ajal ööpimedusest välja laevastik, mis kandis ei kedagi muud kui Julius Caesarit.

Niisiis alguses polnud Inglismaad, vaid osa Rooma impeeriumist. Järgmisena valgusid saarele normannid, kes hakkasid kutsuma end les Engleis ning kirjutasid senise verise ajaloo ümber prantsuse- ja ladinaleeseteks rüütlilugudeks. „Jumal valis normannid välja,“ kirjutas tüüpiline engleis’ist autor (mõistagi mitte inglise keeles), „et hävitada inglise rahvas.“ Ühesõnaga Inglismaast sai Prantsusmaa, vähemalt keeleliselt.

Siis vallutasid saare skandinaavlased, siis Taani, siis otsustavalt Prantsusmaa. Siis loodi monarhilise absolutismi vältimiseks parlament ja hakati rääkima inglise keelt, siis peeti kodusõdu, raiuti kuningail päid maha, jaguneti lõunaks ja põhjaks, valiti kuningas esmalt Hollandist, seejärel Saksamaalt ning lõpuks loksuti esmalt Suurbritannia ja siis Ühendkuningriikide rahulikku vette.

Kui lühidalt Inglismaa ajalugu kokku võtta, siis asustasid saare britid, keda hakkasid valitsema roomlased, kes lahkudes jätsid maa brittidele, mille vallutasid saksid, kes muutsid Britannia nime Inglismaaks, misjärel valitsesid Taanlased, siis taas saksid, kuni tulid normannid, kelle järglased on tänased inglased.

Segane värk, aga huvitav ja hariv.





Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid