Vastuse saab Gina Viliune timuka õpiposi triloogia esimesest raamatust „Veretöö kingsepa töökojas“. Vilniuses on käidud, aga ei enamat. Seega sealse vanalinna mittetundmine ei häiri. Ilmselt põhjusel, et hoonetel pole ses loos erilist tähendust. Küll aga saab lugeja piisavalt teada timuka tööst, seisusest ja asendist toonases ühiskonnas, kingsepandusest ja kohtupidamisest ehk siis 16. sajand seletatakse lahti.

Mängu, muide, tuuakse ka apteeker, kes paraku pole nii särav, kui Melchior Tallinnast. „Keegi Vilniuses ei teadnud, kust apteeker Karitonas linna sattus, kui vana ta on või kust sai raha apteegi avamiseks. Tema piklik hobuselik nägu ei naeratanud kunagi. Ja ta kauples eriliste rohtudega, sellistega, millest ükskõik millisel linnaelanikul põlved nõtkuma hakkasid. Ainult suure häda sunnil, kui tabas ravimatu haigus, läksid inimesed Karitonase apteeki ostma erilist väge omavaid, kuid õudust tekitavaid ravimeid.“

Karitonas oli ühiskonnast tõrjutud timuka Ignatiuse ainus sõber ja seda selge põhjusega – tema ravimite tooraine saadi surnutelt. „Võtaksin pudelikese või kaks poodu verd, see ravib väga hästi langetõbe,“ esitas proviisor ühel külaskäigul oma tellimuse. „Oleks vaja viit sõrme soolatüügaste raviks ja hambaid. Nende pulber aitab hambavalu vastu.“

Niisiis loodab apteeker Karitonas peagi uusi ravimeid valmistama hakata, sest keegi on kingsepp Kleopase teise ilma saatnud ning süüdlaseks peetakse teenijatüdrukut Benignat, kes vangi pisteti ja kes esmalt piinamise abil tõe peaks välja rääkima ja seejärel võllas riüüuma, misjärel kulgeks elu Vilniuses rahumeelselt edasi.

„Timuka amet, lapseke, on palju raskem kui kõik teised ametid. Peab ju töötama mitte puidu, naha või kangaga, me töötame inimese hingega,“ õpetas vana timukas. „Teadagi, kui kõrvalt vaadata, siis tundub, et meie tööriistad puudutavad vaid keha, aga nii see pole. Keha on lihtne mehhanism. Piisab, kui teada, kuidas on kondid kokku pandud, kokku haagitud liigesed, jooksevad sooned. Aga vaat hing, see on teine asi. Igal ühel aina erinev. On tugev ja nõrk, keerdus ja sirge, uhke ja tühine... Seepärast valin tortuuri mitte keha, vaid hinge järgi. Sest milline on meie, timukate, ülesanne piinamise ajal? Murda inimese hing. Aga mitte sedavõrd, et ei jääks enam tahtmist elada. Ainult nii palju, et ei tahaks elada valetades ja end välja keerutades. Ja et üles tunnistataks.“

Kõik olekski lihtne ja loogiline, kui õigusteadust õppida lootnud, kuid saatuse tahtel Adas timuka õpipoisiks saanud Adas poleks tutvunud Benignaga, kes tema südame topeltkiirusel tuksuma pani. Neiu päästmiseks peab Adas aga leidma tegeliku mõrtsuka. Uurimistöös abistavad noormeest Vilniuse värvikad kujud - linna vahimees Motis, lobasuust rätsepasell Lukas, kerjuste kuningas Nikodemas ja morn timukas Ignatius ise. Ent lõpuks tuleb ka veenda kohtufoogt Augustinus Rotundust, et Benigna on süütu, süüdi aga...

Timuka õpilase Adase esimene saaga, tuleb tunnistada, on tõesti hea. Ei tahaks kuidagiviisi öelda, et Hargla on saamas Baltikumis konkurenti, ent siiski...



Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid