Nii et riike, kelle majanduspoliitikat on Eesti eeskujuks pidanud, leiab mõlemast servast. Bruegeli edetabelit vaadates peab arvestama ka sellega, et suure gaasisõltuvusega Euroopa riikides on valitsustel tulnud eraldada gaasitarbijate toetamiseks ja Vene gaasi katkemisest pihta saanud gaasifirmade pankrotist päästmiseks suuri summasid.

Ulatuslikke ettevõtetele mõeldud otsetoetusi pole vaja. Rõhk olgu energiatõhususe parandamisel ja energiatootmisse investeerimisel.

Meile küllaltki sarnane Leedu kavatseb aga eraldada 2023. aasta riigieelarvest ettevõtete energiaprobleemide leevendamiseks 2,5 miljardit eurot. Leedu teeb 4,9%, Eesti 3,9% defitsiidiga riigieelarve. Leedu riigivõlg on 43%, meil 20% SKP-st. Nii et ruumi (veelgi) rohkem kulutada ja võlgu võtta Eestil justkui on, aga kas ikka tasub riigi kulutamis- ja laenuvõimet just nimelt ettevõtete energiatoetusteks kasutada.

Peaminister Kaja Kallas on väljendanud mõtet, et kuna energia pakkumine ei suurene, peaksime rõhu panema energianõudluse vähendamisele. See on mõistlik lähenemine ees seisva talve vaates ja n-ö normaalse kokkuhoiu piires, aga ei tohiks muutuda Eesti energiamahukate tööstusettevõtete välja suretamiseks. Ei, Eesti peab jõuliselt soodustama talutava hinnaga energia pakkumist, mitte energiamahukat tootmist siin perspektiivituks kuulutama.

Ent ulatuslikke ettevõtetele mõeldud otsetoetusi (nagu 2020. aasta koroonakriisi ajal) pole vaja. Rõhk olgu energiatõhususe parandamise meetmetel ja energiatootmise suurendamisse investeerimisel.

Filosoofilises plaanis tasub meenutada, et majanduskriisid tulevad ja lähevad. Eesti on viimase 30 aasta jooksul kogenud vähemalt viit ning pärast kõiki majanduslikult taastunud ja tugevamaks saanud. Ka sotsiaalne turvavõrgustik on meil nüüdseks päris heal tasemel. Elame üle sellegi kriisi.