Niisiis maitseküsimus. Küll mitte selles, kas Stout kuulub aegade parimate (krimi)kirjanike sekka, vaid milline teos on ta parim. Kusjuures kahele eelmainitule võib lisada veel mõne ja siis vaidlema hakata. Samas on selge, et „Nad matsid Caesari“ on pärl.

Enda ja abilise Archie Goodwini arvates maailma parim detektiiv (kui Hercule Poirot või Scherlock Holmes pole nõus, vaielgu isekeskis asjad selgeks) Nero Wolfe ei käi kunagi kodust väljas, kuigi umbes poolte juhtumite puhul käib. Vastumeelselt. Aga mitte alati, sest seekord on tal vaja võita väljanäitus parimate orhideede arvestuses.

Kui saatus soovib, siis saatus juhib. Goodwini avarii tagajärjel satub Wolfe farmi, kus käib lahing hirmhinnalise pulli Caesari pärast. Toiduketi omanik tahab looma, mille ta soetas uskumatu summa eest, vardasse ajada – reklaam, missugune – pulli endine omanik ja tema mõttekaaslaed peavad seda aga kuriteoks. Nii sõlmibki naabripoiss Caesarit grillida ihkava rikkuriga kihlveo, et pulli ei grillita. Hiiglaslikul pullil on aga omad asjad ajada – ühel hetkel nähakse õhtuhämaruses õõvastusega, kuidas loom tuuseldab naabripoissi, kellest pole enam palju järel. Paraku tunnistab Wolfe kohe pulli süütuks ja kinnitab, et too puskis vaid laipa. Paraku on arvamine lihtne, aga tõestamine hoopis teine lugu. Õnneks on Wolfe maailma parim detektiiv, seega pole vist kahtlust, kas ta saab sellega hakkama ja selgitab välja mõrvari või mitte.