Koerapidamine ei ole Eestis piisavalt reguleeritud. Tõugude keelustamise asemel peaks omanik peeglisse vaatama

Kõik nõustuvad, et Eesti vajab paremaid loomapidamise eeskirju, aga keegi ei võta midagi ette.

„Olin õhtusel jalutuskäigul, kui üks keskealine naine astus ligi ja küsis, kas tohib mu koerale pai teha. Pärast sõbralikku kokkupuudet uuris ta, mis tõugu koer on. Vastasin, et Staffordshire’i bullterjer [staffy]. „Kas see on seesama tõug, kes nelja-aastase lapse just ära tappis?“ küsis ta ootamatult. Sõnasin viisakalt, et ei ole, ja selgitasin, et koer, kes ründas, oli amstaff [Ameerika Staffordshire’i terjer]. Isegi kui oleks, ei ole minu koer milleski süüdi. Kas pean tõesti hakkama nüüd pidevalt enda süütu koera kaitseks välja astuma, pelgalt sellepärast, et maailmas leidub hoolimatuid loomaomanikke?“ räägib Staffordshire’i bullterjeri omanik Sirelin hiljutiste rünnakute valguses.

Kui üheksa aastat tagasi liitus tema perega papilloni tõugu koer, oli Sirelin veel üsna noor ja kogenematu. Iseloomuomadustelt sõbralikust ja seltsivast perekoerast kasvas aga kuri ja omaettehoidev lemmik. Sirelin tunneb süüd, et ei teadnud toona, kuidas koera õigesti kasvatada.