RAAMATUBLOGI: Tõsinaljakas sellise näoga mees ja Iirimaa müstilisim kuritegu
Caimh McDonnell, „Sellise näoga mees“, tõlkinud Triin Wood, Eesti Raamat, 380 lk.
Raamatupoed räägivad, et krimikirjandus läheb iga aastaga üha paremini müügiks. Ju vajab rahvas meelelahutust. Ja krimikirjanikkegi tekib aina juurde, mis tähendab, et aina keerulisem on ses maailmas orienteeruda ja välja valida need teosed, mis peale lähevad.
Kahjuks on nõnda, et uued tulijad üritavad suuresti sammuda vanades jälgedes ega loo midagi uut, vaid loodavad traditsioonilistest krimikirjanduse reeglitest kinni pidades lugejat üllatada. Ei üllata. Sarimõrvareid on keeruline hullemaks muuta, külatapmised jäävad külatapmisteks ning kellegi kadumisest on turg juba küllastunud.
Ka Caimh McDonnell kordaks justkui ammutuntud motiivi, pannes tegelased lahendama mineviku kuritööd, Iirimaa ajaloo üht kurikuulsamat inimröövi. Ainult et siin on mängus positiivne faasinihe – autor on koomik ning seega on raamatu tekst tema erialaga vastavuses. „Sellise näoga mees“, esimene osa Dublini triloogia sarjast, mis juba paisunud neljaraamatuliseks, on ühtviisi tõsine ja naljakas, tegelased samuti ning lõppkokkuvõttes naudid lugu, mitte niivõrd lõpplahenduseni viivais sündmusi. Kuigi neid siiski kah, sest needki on tõsikoomilised ja lähevad kohati üle võlli.
Paul Mulchrone teab suurepäraselt, kuidas kokkuhoidlikult elada ja kus tehakse parimaid allahindlusi. Sest talle pärandati maja ja iga kuu 500 naela, kuni ta löö leiab, kuid vastutasuks tuleb teha nädalas vähemalt kuus tundi üldkasulikku tööd, loobuda kõigist muudest toetustest ja ka politseiga ei tohi konflikti sattuda. Pärandus oli mõeldud ajutiseks, kuni Mulchrone jalad alla saab. Ainult et too ei tahtnud jalgu alla võtta, saatis vanatädi sinnasamusse ja otsustas elu lõpuni pärandusest ehk 500 euroga kuus hakkama saada. Et milleks pingutada, kui elu on lill, ehkki kasin.
Ja nii käibki Mulchrone vanadekoduses asukatega vestlemas – nood ei saa niikuinii tühjagi aru ja peavad meest oma pojaks või sugulaseks või kelleks iganes – ja teenib eksistentsiks vajalikke üldkasuliku töö tunde. Ainult et saatus ei armasta ilmselt loodreid ja nii kuuleb Mulchrone ühe vanuri käest seda, mida polnuks vaja ning sellest hetkest tuleb põgeneda ja põgeneda, sest nii mõnelegi meeldiks ta külma ja kange ehk surnuna märksa rohkem. Kaaslaseks saab Mulchrone liiga palju krimiromaane ja põnevusfilme vaadanud meditsiiniõe, kes kihutab autodega hullemini, kui ralliautode lõhkumisega kuulsaks saanud Colin „McCrash“ McRae tema kehvematel päevadel. Niisiis peab Mulchrone, selleks, et elus püsida, lahendama Iirimaa ajaloo müstilisema kuritöö, kusjuures tal on nii vanduvaid vaenlasi kui ropendavaid sõpru, kes vastastel needsamused vajadusel pihku võtavad ja on valmis ka ära rebima.
