RAAMATUBLOGI: Maailmatasemel kõva käe krimka kapitalistlikust Viljandist. Elagu eradetektiiv Džonsson!

Gert Kiiler, „Eranuhke ei armasta keegi“, Postimehe kirjastus, 270 lk.

Eesti krimikirjandus suutis lõpuks üllatada. Stsenarist ja humorist Gert Kiiler otsustas muutuda tõsiseks (õigemini tõsisemaks) ning kirjutas ugrimaise, kõigi kaanonite ja reeglite järgi perfektse ameerikaliku kõva käe (hardboiled) stiilis krimka.

Just nii peabki algaja käituma, kui tal ei ole Suurt Ideed, nagu vähestel on – võtma snitti maailmakirjandusest ning järgima tuntud liine, pikkides sinna omapära. Ja Kiileril omapära leidub.

Mis kõige tähelepanuväärsem: tegevus toimub sõjajärgses kapitalistlikus Viljandis, kuhu ookeani tagant saabub Paul Johanson (lugeda Džonsson) ja paneb püsti detektiivibüroo. On aasta 1961. Mõistagi, sest tänapäeval kehtivad pehmed väärtused – inimesi tuleb paitada ja hellitada, mitte neile lõuga anda. Kuus kümnendit tagasi käisid asjad maailmas väheke teistmoodi.

Tõsi, põlisel kilulinlasel tekkis kohe küsimus, et miks Viljandi? Kas Tallinn polnuks paslikum paik, sest ligi pool miljonit eestimaalast saanuks toimumispaiku silme ette manada. Ent teisalt... Legendaarne Kurt Wallander tegi Ystadi sedavõrd kuulsaks, et mitte ainult Euroopa, vaid ka Jaapani turistid käivad uudistamas politseikomissariga seotud paiku. Heakene küll, Paul Džonsson esialgu maailma ei valluta, ent järgmise või ülejärgmise raamatu järel tekiks endalgi kihk minna ja vaadata, kus Eesti ägedaim eradetektiiv asju ajas. Ehk siis kohalik turism.

Tähelepanuväärne on seegi, et Kiiler pakub meile Eestit, milline see võinuks olla, kui... Nojah, jätame ajaloolastele arutada, kelle tõttu Maajamaa punaseks muutus.

Džonsson ei saa veel töökohast istetki võtta, kuid saab lahendamiseks mõrvajuhtumi. Nagu ikka, peab igal tõsiseltvõetaval eradetektiivil olema abiline ja/või sekretär ja ootamatult ilmubki tema kontorisse särav neidis ja haarab sisuliselt jõuga teise ning siis ka esimese ameti endale ja temast saab samavõrd peategelane kui Džonssonist.

Ühesõnaga, hakkab juhtuma ju läheb andmiseks, aga mitte liiga ameerikalikuks, vaid veidi tagasihoidlikumaks, ugrimaiseks. Loomulikult ei armasta eranuhke keegi, eriti korrumpeerunud ametnikud ja politseinikud, aga see Džonssonit ei häiri ja asi saab aetud.

Tea, kas siin on koduseinad mängus, kuid Kiileri esimene krimilugu tuleb ära märkida viie tärniga ning lisada selgituseks: maailmatase. Nüüd paluks kiirelt järge, et Džonsson krimkafänni meeltest ei kaoks ning kohalik turism Viljandis kiiremini arenema hakkaks.