Ajaloolane Kristjan Kaljusaar: tuleb 1) teada, mis on fašism ja 2) mitte valida fašiste

Oli kahtlemata igati kohane, et Eesti Päevaleht avaldas Yale’i ülikooli filosoofiaprofessori Jason Stanley artikli fašismi ajaloost ning nüüdisaegsusest päeval, mis järgnes nii tähendusrikastele USA vahevalimistele kui ka õudset elevust või elevil õudu sütitanud uudisele, et Varro Vooglaid ja Markus Järvi kandideerivad riigikokku.

Stanley tekstis on aga ilmsed haakumispunktid ka Eesti poliitikaga, suuresti kuna EKRE-lik fašism on fundamentaalselt samalaadne kui analoogsed liikumised mujal maailmas ja spetsiifiliselt küllalt USA paremäärmusluse tooni, hoolimata väidetavalt kodukootud kuvandist. Stanley jutu kõrvale võiks paralleelselt välja tuua arvukad Eesti näited:

1) Benito Mussolini uudne (fašism on hoolimata konservatiivsusele rõhumisest siiski ka revolutsiooniline) liikumine oli inspiratsioon Eesti vapside jaoks, kelle baasideoloogia, imidž, rituaalid ning retoorika olid suurelt jaolt laenatud Itaalia mustsärkalstelt (keda võis eeskujuna ka tunnistatada) ja Saksamaa pruunsärklastelt (kelle mõjusid tuli mahendada, kuna tegu oli „ajaloolise vaenlasega“). Vapside propagandajuht Hjalmar Mäe sai näiteks kihutustööks näpunäiteid nii Roomast kui Berliinist, täpselt nagu EKRE fašistlikud sõbrad võõrsil varustavad neid materjalidega, mida siinmail Tõelise Eestluse™ vormi rüütada.

2) Fašistide igatine ühisosa usukonservatiividega, tegelikkuses regioossete radikaalidega – mis oli Eestis muidugi ilmne ka varem, kuid mille Vooglaiu ja Järvi kandideerimine EKRE ridades ametlikuks muutis.