Niisiis on Hallett krimiromaani üles ehitanud mitte otsesel suhtlusel, vaid sõnumitel ja dokumentidel. Peamised on e-kirjavahetus, kuid samas ka väljavõtted veebist ja politeisprotokollidest. Ja, mis loole aeg-ajalt selgust annavad ning lugejat eksiteelt õigele rajale juhatavad, on uurijate omavaheliste telefonisõnumite transkriptsioon. Ehk siis kui kõike kokku võtta, siis raamatu ülesehitus on briljantne – sündmused kulgevad mõnusas rütmis kindlas suunas ning pilt püsib selge.

Pildi keskmes on kohalik asjaarmastajates näitetrupp, kes asub lavale tooma järjekordset näidendit. Inimeste palett seal on kirev ehk läbilõige reaalsusest – kõiki neid tegelaskujusid näeme iga päev enda ümber. Paraku lööb tavaellu välguna sisse teade, et teatritrupi juhtide lapselapsel, kahesel Poppyl, diagnoositi vähk. Õnneks on pääsetee olemas, kuid selleks tuleb kokku ajada hiiglaslik rahasumma. Siitmaalt hakkavad asjad kiskuma kummaliseks ja viltu. On ka mõrv ning vangikong... Lugejal on kogu teave kenasti olemas, samavõrd kui politseinikel ja advokaatidel. Seega palun, igaüks võib jõuda õigete järeldusteni.

Kui uurida üleilmseid arvustusi, siis hinnatakse „Ridade vahel“ nelja-viie tärniga ehk siis üsna maksimumi lähedaselt. Mis on igati õiglane, sest romaan väärib lugemist. Kõrgesti hinnatud on ka raamatu kirjadel, sõnumitel ja dokumentidel põhinev ülesehitus, mida peetakse uudseks ja isegi revolutsiooniliseks. Paraku, nagu öeldud, on uus unustatud vana. Kes on lugenud Bel Kaufmani, „Allakäigutrepist üles“, mis maakeeli ilmus aastal 1968, see teab, millest jutt. Kes aga lugenud pole, peaks kindlasti raamatu esmalt leidma ja siis läbi lugema, sest tegu on vaieldamatult kirjandusajaloo saja, no ütleme kahesaja parema romaani sekka kuuluva teosega. Kas „Ridade vahel“ nõnda tippu jõuab, näitab tulevik.