RAAMATUBLOGI: Seljavalud, katkised hambad, hägune nägemine... Aga ometi looduse kroon
Alex Bezzerides, „Evolutsiooni äpardused“, tõlkinud Triin van Doorslaer, Äripäev, 320 lk.
Oleks inimese esivanemad puu otsa jäänud, kulgenuks nende järeltulijate elu kui siidi ning planeeti ei ähvardaks süsinikdioksiidi õhkupaiskamisest tingitud hävimisoht, kui just poleks juhtunud nii, et inimvaba maailm üleküllastunuks sõralisistest, kes paiskavad Maad hävitavat gaasi õhku sama jõuliselt, kui autod. Aga see selleks. Raamat pühendub Homo Sapiensile, kes on evolutsiooni käigus hankinud endale külge hulga vigu, mida teistel elusorganismidel ei leidu.
No ei kuku koertel ja kaelkirjakutel välja piimahambaid, vaid need, mis suhu kasvavad, sinna ka jäävad, kuni murduvad või kuluvad. Ning kes hakkaks lõvidelt ja uruhiirtel eemaldama segavaid ja valulikke tarkusehambaid?
Räägitakse, et jänesed ei kanna prille põhjusel, et söövad porgandit. Aga ilvesed ei söö, kuid prille ometi ei kanna. Erinevalt inimestest, kelle nägemine on aastatuhandete jooksul tuksi näinud.
Ja need seljahädad... Evolutsiooniteooria järgi peaks inimese keha kohanema diivanil lesimisega, aga ei. Ristluudes pistab ja teisedki liigesed teevad piina. Jõehobul või harakal neid probleeme ilmselt pole, rääkimata vihmaussist.
„Hambaravi, prilliretseptid, ravimid, kohandatud madrats – inimesed püüavad kogu oma eluea jooksul kergendada sümptomeid, mida tekitab nende anatoomiline ebatäiuslikkus,“ kirjutab autor raamatu alguses. „Aga kas sa oled kunagi mõelnud, miks niisugused valud ja hädad üldse ilmnevad? Miks ei mahu meie hambad suhu ära? Miks nii paljud inimesed näevad uduselt? Miks me nihestame ja vääname välja põlvi ja pahkluid? Miks meie selg on nii nõrk, et peame iga kord muretesema, kui kummardame, et midagi üles korjata?“
Vastuse neile ja paljudele teistele küsimustele meie endi kohta saab vastuse raamatust. Alex Bezzerides tõdeb, et inimestel on juba sünnist saadik ainulaadne kalduvus kehalisteks vaevusteks ja tõrgeteks. Aga ometi peame me end looduse krooniks.
