Viivi Luik pälvis Tartu Ülikooli Rahvusmõtte auhinna

Tartu Ülikooli rektor professor Toomas Asser kuulutas rahvusülikooli 103. aastapäeva aktusel välja tänavuse Rahvusmõtte auhinna laureaadi, kelleks on luuletaja, prosaist ja esseist Viivi Luik.

„Ülikoolil on suur au anda Rahvusmõtte auhind ühele meie aja armastatumale kirjanikule ja luuletajale Viivi Luigele, kelle loomingul on pika aja vältel olnud suur mõju Eesti inimeste enesetajule ja eneseusule. Tema looming on saavutanud laia kõlapinna ka Euroopa kultuuriruumis, levitades vabas maailmas teadmist Eestis valitsenud rõhuvatest oludest ja tutvustades ühe väikese rahva rikkalikku kultuuri. Luige loomingu tähendust eestlaste rahvusliku elujõu ennistamisel on võimatu üle hinnata. Seejuures on nauditav, kuidas ta oskas neil meie jaoks kõige raskematel aegadel rääkida rahvuse lugu selliselt, et tsensoreil ei olnud võimalik millestki kinni hakata. Oma täpse ja selge sõnaga aitab Viivi Luik hoida inimlikke väärtusi esiplaanil ka praegustel muutlikel aegadel,“ ütles rektor Toomas Asser ülikooli pressiteate vahendusel.

Rahvusmõtte auhinna komisjoni liige, Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professor Arne Merilai rõhutas aktusel peetud kõnes, et Viivi Luige looming on läbi aegade olnud prohvetlik, tuleviku muresid etteaimav.

„Mõned loojad on tundlikult peenkalibreeritud väga vara ohtudele reageerima, juba molekulaarsel tasemel, nagu kanaarilinnud kaevanduses. See baromeetri-põhimõte on nüüd meie kultuurigeopoliitiliseks põhitrumbiks, et taotleda Viivi Luigele ehk eesti kirjandusele üleüldse Nobeli kirjanduspreemiat. Tema, ohustatud keele- ja kultuuriliigi esindaja, on säutsunud oma murelaulu juba üle poole sajandi. Aga alles nüüd on lääne mugavatel heaoluinimestel silmad tõllaratasteks läinud ja nad on sunnitud tõdema, et baltlastel on kogu aeg olnud õigus,“ rääkis Merilai.

Viivi Luik on Eesti hinnatumaid kirjanikke, kelle tekstid on muutunud klassikaks. Debüteerides tõi ta eesti luulesse värske loodusetaju ja terava ajatunnetuse. Poeedi sotsiaalne sümbolijõud saavutas täie võimsuse kogus „Rängast rõõmust“ (1982). Tema ilukirjanduslik proosa on filosoofiline ja erga ajalootajuga. Luige romaanid „Seitsmes rahukevad“ ja „Ajaloo ilu“ levisid suure menuga ka paljudes võõrkeeltes. Viimane romaan, memuaristlik „Varjuteater“, on samamoodi juba rahvuspiirid ületanud. Tema romaanide poeetika toetub tema luulele: see on sõna- ja rütmitundlik, sümboolsusse kalduv proosa.

Oma romaanides mõtestab Viivi Luik Eesti minevikku ja olevikku igaviku perspektiivist. Ta oli esimesi, kes tõi „Seitsmenda rahukevadega“ avalikkuse ette nõukogude võimu võõritava olemuse. Viivi Luige rohketes esseistlikes kirjutistes on haaret ja avarust ning need on koondatud raamatuisse „Inimese kapike“ (1998), „Kõne koolimaja haual“, „Ma olen raamat“, „Pildi ilu rikkumise paratamatus“ ja „Selle kevade tervitus“ (2020). Ta on kirjutanud ka aabitsa ning luulet ja lugusid lastele. Viivi Luige värsse on meelsasti viisistatud.

Viivi Luik on saanud mõjukaid kirjandusauhindu ja kultuuripreemiaid. Ta on Valgetähe III klassi teenetemärgi kavaler ja tänavu esitati ta ka Nobeli kirjanduspreemiale.

Tartu Ülikool on alates 2004. aastast tõstnud rahvusülikooli aastapäeval esile inimesi, kes on oma loominguga silmapaistvalt edendanud eesti rahvuslikku ja Eesti riiklikku eneseteadvust. Viivi Luik on järjekorras 19. Rahvusmõtte auhinna laureaat. Tunnustuse juurde kuuluvad ka tekstiilikunstnik Anu Raua loodud vaip ja 50 raamatut Ilmamaa kirjastuse „Eesti mõtteloo“ sarjast.