RAAMATUBLOGI: Samal ajal käitusid kirikutegelased kindlasti Jumalale mitte meelepäraselt...

John Banville, „Isegi surnud“, tõlkinud Krista Kaer, Varrak, 272 lk.

Lõpuks ometi tuli Benjamin Blake kapist välja nende jaoks, kes polnud viitsinud süüvida Iirimaa krimikirjanduse ühe parema, kuid samas vastuolulisema kirjandusliku persooni, patoloog Quirke’i tagamaadesse. Õigupoolest pole saladus, et Quirke’i lugusid kirjutab Nobeli kirjanduspreemiast napilt ilma jäänud, kuid Bookeri ja hulga teisi auhindu võitnud John Banville.

Esmalt hoidis Banville kõrvale ega soovinud end seostada krimkamaailmaga, sest, noh, maailm peab seda millegipärast väärituks kirjanduseks. Kusjuures ebaõiglaselt, sest nii Quirke’i raamatud, samaväärselt paljude teiste väärtkrimikirjanduse loojate teostega kuuluvad maailma kultuuripärandisse. See, et loo keskpunktis on kuritegu, ei tee kirjanikku veel kerglaseks. Siinkohal teab mitmes kord tuleb küsida: kas Fjondor Dostojevski „Kuritöö ja karistus“, ajaloo üks tähelepanuväärsemaid kirjandusteoseid, on krimka või mitte?

Niisiis esimesed Quirke’i sarja teosed avaldas Banville pseodonüümi Black all, kuid, nagu ta ise kirjeldas, luges läbi oma esimesed krimiromaanid ning jõudis järeldusele, et need pole sugugi halvad. „Nii siis mõtlesingi, et miks ma end varjunime taha peidan? Sestap tapsin ära oma tumeda venna Benjamini, välja arvatud Hispaania keelt kõnelevates riikides, kus ta on liiga populaarne, et surra. Inimesed on muidugi segaduses, et sedavõrd pretensioonikas Banville kirjutab kriminaalromaane, kuid ma loodan, et nad harjuvad sellega,“ selgitas autor ja lisas, et tegelikult meeldib talle niiöelda Blacki kirjutatu rohkem, sest: „Nad on kaks täiesti erinevat kirjanikku, Black kirjutab kui aus ja lihtne käsitööline, Banville seevastu üritab luua kunstiteoseid, kuid kuna täiuslikkust pole võimalik kunagi saavutada, kukuvad need alati lõpuks läbi. Kui ma vaatan Banville’i raamatuid, näen ma ainult vigu, vigu, vigu ja ebaõnnestumisi.“

Samas põdeda pole tõesti põhjust, sest Banville avab Iirimaa ja maailma üldist olemust läbi Quirke’i-romaanide samavõrd hästi, kuid oma mittekriminaalsetes romaanides. „Kui ma katoliiklasena üles kasvasin, ei räägitud meile kunagi religiooni rõõmudest, vaid seda, et kui me ei armasta Jumalat piisavalt palju, mõistetakse meid igaveseks hukka. Katoliiklik kasvatus on otsene ajupesu. Usu varjus söödeti meile palju jama ja valesid, samal ajal käitusid kirikutegelased pehmelt öeldes kuritegelikult ja kindlasti Jumalale mitte meelepäraselt,“ tõdes Banville.

Katoliku kiriku paljastamisega jätkab Banville ka romaanis „Isegi surnud“, luues usu seosed kuritegeliku maailmaga. Kuigi maakeeles on ilmunud vaid Quirke’i sarja esimene raamat „Christine Falls“ ning „Isegi surnud“ juba seitsmes osa, pole hullu, sest teine raamat jõuab tagasi esimese juurde ehk alguspunkti.

„Isegi surnud“... Oleks nagu enesetapp, kui noor mees autoga vastu puud kihutab. Ainult, et ei ole, nagu Quirke tuvastab. Läheb mööda mõni päev ning Quirke’i tütrele läheneb kartlik noor naine, kes olla suures ohus, sest kannab autoavariis hukkunud noormehe last. Oht pole kaudne, vaid reaalne, sest neiu kaob ning enese taltsutamisega hädas olev Quirke peab loos selgust tooma. Iirlasi ja katoliku maailma lõpplahendus muidugi ei rõõmusta aga tõde on tõde ja maailm saab puhtamaks.