RAAMATUBLOGI: Vutiguru jalkasahver nagu „Toome“ salat ja puuviljakompott, aga hõrk, mõeldud gurmaanidele

Ott Järvela, „Järvela jalkasahver“, Rahva Raamat, 208 lk.

Kui otsustada Ott Järvela jalkasahvri sisu järgi tema toidusahvri olemust, siis... Seal peitub kindlasti kodukootud hoidiseid, mis säilivad kaua ja hulgaliselt väärt kraami kõikjalt maailmast – nii Ladina-Ameerikast, Kariibi mere saartelt, Euroopa mitmetest riikidest ja isegi Roheliselt mandrilt... Ainult et enamus üleilmsest kraamist on täiendatud omamaisega – lisatud on kasvõi näputäis koduaias kasvatatud mädarõigast või koduköögis valmistatud kanget sinepit, et oleks vürtsisem ja maalähedasem. Kindel on aga see, et Järvela sahvrit naudivad nii need, kes eelistavad Michelini restorane, kui ka lihtsa toidu pooldajad.

Ühesõnaga, jalgpalliguru Järvela – kuidas sa teistviisi nimetad sellest mängus läbi imbunud meest? – on võtnud 29 sündmust ja vorminud neist esseed. Kusjuures mingit loogikat ses sündmuste valikus ei ole – ühte oleks pandud justkui köögiviljadest „Toome“ salat ja puuviljakompott. Kuid erinevalt säärasest ebaloomulikust kulinaarsest segust, on kirjanduslik gemüüse hõrk.

Järvela, kui vähegi võimalik, on lugusesse toonud oma elamused või siis sidunud maailma jalgpalli tähtsündmused ja kurioosumid Eestiga. Näiteks meie läbi aegade parimast väljakumängijast Ragnar Klavanist jutustav peatükk on põimitud Lionel Messi ning tema võidetud seitsme, maailma parimale jalgpallurile omistatud Ballon d’Origa. Kusjuures Klavan, nagu Järvela väidab, ja see on ka fakt, oli meite mees lühikesel ajahetkel d’Ori peamine kandidaat – 2018. aasta 1. jaanuari õhtul, kui oli löönud Liverpooli võiduvärava.

Enamus esseesid on samas omakorda kompotilaadsed. Juba esimeses loos alustab Järvela Nõmme Kalju ja Glasgow Celtici kohtumisega, jõuab siis legendaarse mänguni Eesti ja Šotimaa vahel, mida ei olnud ning võtab juhtunu kokku 13-aastase poisi kurbusega, kel jäi taskusse kokkuhoitud raha eest ostetud pilet.

Lisaks räägib Järvela, kuidas Saddam Hussein lõi Chelseale värava, sündisid Kassikakud ja Kadrioru staadionil püstitati maailmarekord, miks Ecuador võidab kodus, aga mitte MM-il, Leicesteri staadionil lauldi „Nessun dormat“, milline oli Manchester Unitedi kõige mustem päev, kuidas on võimalik, et meeskond peab kaitsma nii oma kui vastaste väravat, millist naudingut pakub Inglismaa mudaliigade jälgimine ning kuidas on seotud legendaarne Pele – ei saa ju maailma parimat jalgpallurit sahvrist välja jätta – seotud väravavahi ametiga.

Ühesõnaga, värvika sõnakasutuse ja lendleva mõttevooga Järvela on kokku pannud suurepärase lugemise jalgpalli MM-i eel, ajal ja järel. Kusjuures raamat sobib kenasti selle asutuse riiulile, kus kuningas jala käib – lood pole ülemäära pikad ning ühe jooksul saab asi aetud... Kui just ei teki kihk järgmist ette võtta.

Kriitikat siiski kah. Huvitav, kas ka Järvela toidusahver on küll hõrgutav, aga tühjavõitu? Kas jalgpallist, mil on eluiga pikalt enam kui sajand, saab tõesti kirjutada kõigest 29 lugu? Jääb üle loota, et raamatu pealkirjast jäi seletamatutel asjaoludel puudu sõna: esimene – Järvela esimene jalkasahver“. Sest ootaks teist ja kolmandat jne. Ehk siis üht iga EM-i ja MM-i eel.