RAAMATUBLOGI: Interpretatsiooni Norrat vapustanud mõrvast

Jørn Lier Horst, „Võtmetunnistaja“, tõlkinud Heidi Saar, Eesti Raamat, 202 lk.

Mõnikord on lahe ajas tagasi minna selleks, et näha, kuidas toimub areng. Üks parimaid krimikirjanikke Norras (eespool on Jo Nesbø ja kandadel teisigi) ja maailmas (lahing poodiumikohtade nimel on äge) Jørn Lier Horst hakkas end maakeeles ilmutama alates politseiinspektor William Wistingu seitsmendast juhtumist pealkirjaga „Jahipenid“ ja sealt edasi.

Esmalt ilmus mõni raamat niiöelda tava-Wistingut ja seejärel alustas Horst sarja „Lahendamata juhtumite kvartett“, kus tegelased on samad, nagu varem, vaid kuriteod naasevad minevikust päevavalgele. Mida teos edasi, seda paremaks Horst muutub ning tema viimased lood kuuluvad ilmselgelt maailma tippkirjanduse sekka.

Õnneks – sest Horst ja Wisting on seda väärt – naasis kirjastus Eesti Raamat algusse ning avaldas autori esimese krimiloo „Võtmetunnistaja“. Horst, endine politseinik, muide, otsustas alustuseks fantaasial mitte lennata lasta, vaid esitas interpretatsiooni Norrat vapustanud Ronald Rammi mõrvast – 71-aastane abielumees leiti kodust kinniseotuna ja jõhkralt tapetuna. Too tapatöö jäigi lahendamata ja nagu Horst järelsõnas ütleb, võttis ta enesele vabaduse mõistatuslikus juhtumis kirjanduslikult selgust tuua.

Kahtlemata on „Võtmetunnistaja“ igati tasemel krimiromaan ja väärib mõistagi lugemist, ent kui võrrelda seda Horsti viimase otsaga, siis... Kas vahe on just nagu öö ja päev, aga arengut võib ilmselgelt märgata. Loodetavasti jõuab maakeelde Horsti kogu looming ning järeltulevad põlved saavad seda nautida algusest alates, tehes samaga endale selgeks evolutsiooniprotsessi ehk eluslooduse (või kirjaniku) loomulikku arengut lihtsast keerukani, madalamast astmest kõrgemani.