19.12.2022, 15:08
Liginullenergiamaja kõige olulisem komponent on teadlik elanik
Alates 2020. aastast peavad Eestis ehitatud uued hooned vastama A-energiaklassi nõuetele ehk olema liginullenergiahooned: ühte eeskujulikku avalikku hoonet lühidalt ka tutvustame. A-energiaklassi hoone eelised tulevad välja aga ainult siis kui omanik teab, kuidas kaasaegset tehnoloogiat kasutada ja seda ka hooldab.
FOTO: Shutterstock
Euroopa Liidu energiamärgis aitab hoonete energiatõhusust hinnata ja lihtsustab kindlasti koduostjatel otsuse tegemist. Juba kaks aastat kehtib nõue, et kõik ehitatavad hooned peavad vastama A-energiaklassile ehk olema liginullenergiahooned. Ja selleski kategoorias on võimalik täita miinimumprogramm või võtta kasutusele võimalikult palju lahendusi, mis aitavad energiat kokku hoida ning seeläbi ka elukeskkonnale kasulikumad on. Energiamärgise normid ei ole „laest võetud“ vaid teaduspõhiselt paika pandud.
Tallinna Tehnikaülikooli Ehituse ja arhitektuuri instituudi inseneriteaduskonna professor Janek Kurnitski, kelle energiatõhususe-alaseid töid tsiteeritakse üle Euroopa, räägib, et tööd keskkonnasäästlikumate hoonete nimel on tehtud aastaid:
„Koostöös arendajatega, ehitajate ja projekteerijatega töötasime välja liginullenergia eluhoonete näidisprojektid ja juhendmaterjalid, mis valmisid 2017 ning on Kredexi lehel kõigile kasutamiseks üleval. Kokku on see ca 1000 lk projekte ja juhendeid väikeelamutele, ridaelamutele ja korterelamutele.“
Liginullenergiahoone on energiatõhusate ja taastuvenergiatehnoloogia lahendustega tehniliselt mõistlikult ehitatud hoone, millel on kuluoptimaalne energiatõhusus. Professor Kurnitski selgitab, milline on arvutuskäik:
„Energiatõhususarvu arvutamisel elekter korrutatakse kaalumisteguriga 2,0 ja tõhus kaugküte 0,65. Seega energiatõhususarvust ei saa arvutada otse energiakulu eurodes, vaid selleks tuleb vaadata energiatõhusarvu komponendid energiamärgisest (tarnitud elekter ja kaugküte).“
Kümmekond aastat tagasi kasutusel olnud terminid „passiivmaja“ ja „ökoehitis“ tuleks ajaloo prügikasti heita, sest need ei oma konkreetset tähendust. Justkui öko põhumaja võib olla nii kolme põrsakese muinasjutust tuttav Nif-Nifi jõukrantsina läbikumav ehitis kui ka toekate põhupallidega soojustatud tugev karkasselamu. Seda, kas tegu on G-, B- või A-energiaklassi ehitisega, otsustatakse tänapäeval konkreetsete standardite järgi. Põhumaja saab lugeda liginullenergiamajaks juhul kui seal on täidetud terve hulk energiatõhususe nõudeid, mh korralik soojustus, soojapidavad aknad ja uksed, soojustagastusega ventilatsioon, säästlik valguslahendus jne. ja hoonele on paigaldatud lokaalne taastuvenergia tootmissüsteem. A-energiaklassi maju saab edukalt ehitada ka puidust, savist ja muudest kohalikest loodussõbralikumatest materjalidest – üks silmapaistev näide on tulevane Keskkonnamaja Tallinnas, mis on tõenäoliselt suurim puidust avalikus kasutuses ehitis siin piirkonnas.
Nullist peale avalikus kasutuses liginullenergiamaja
Detsembris kuulutas Riigi Kinnisvara koostöös Keskkonnaministeeriumiga välja rahvusvahelise hanke keskkonnamaja ehitustöödeks. Mõne aasta pärast peaks Tallinna Lennusadama kõrvale kerkima Eesti esimene avalikus kasutuses puidust liginullenergiamajade kompleks, nn Keskkonnamaja, mille kontseptsiooni autoriteks on KavaKava arhitektid.
Projektile on koostatud CO₂ jalajälje analüüs kogu elutsükli ulatuses – see on esimene nii mahukas hindamine Eestis. Projektis on ära märgitud ligii 50 uuenduslikku keskkonna säästmise lahendust, mis kasutusele võetakse. Kompleksi arvestuslik energiatõhususarv on 92 kWh/m² aastas.
Puitehitisel on mitmesuguseid eeliseid: võrreldes teiste ehitusmaterjalidega on hoone keskkonnajalajälg oluliselt väiksem. Ka oma eluajal on tulevane keskus ümbritsevale kasulik: aastakümnete jooksul lukustab see ligikaudu 3900 t biogeenset süsinikku. Ehituse tarbeks kasutatav puit on metsaistutusega taastatav ning kasvav mets seob omakorda süsinikku. Niisiis annab puidu kasutus topeltefekti.
A-energiaklassile iseloomulikult paigaldatakse katustele päikesepark. Enam kui 300-ruutmeetrine rajatis katab Keskkonnamaja energiavajadusest 17 protsenti. Tekkivad biojäätmed töödeldakse kohapeal bioreaktoris, haljastuse tarbeks kogutakse vihmavett. Kompleksi juhitakse targa maja põhimõttel. Kaugjahutussüsteem on soodsam rahaliselt, aga säästab hoonete fassaade lokaalsete jahutussüsteemide välisosade paigaldamise vajadusest ning selle süsinikuheite emissioonifaktor on kasutatavate energialiikide hulgast kõige väiksem – 0,07 kg CO₂/kWh.
Tulevasse keskkonnavaldkonda ühendavasse keskusse kolivad nii keskkonnaministeerium, Loodusmuuseum, kui mitmed allaasutused. Ühtekokku hakkab Keskkonnamajas töötama ligi 600 inimest.
Ambitsioonikas projekt võiks tõsta üldist teadlikkust ja innustada arendajaid rohkem kasutama puitu ja teisi keskkonnasõbralikumaid ehitusmaterjale. Korteriühistud ja majaomanikud aga võiksid püüelda selle poole, et ka olemasolevaid hooneid tõhusamateks muuta.
B-st saab A teha küll, aga kiirustada ei saa
Uusarenduste puhul piirdutakse enamasti B-energiaklassiga, kuid energiakaos on pannud paljud korteriühistud ja koduomanikud küsima, mis võimalused on teha B-st A. Kuna B- ehk madalenergiahoone puhul on nõuded sarnased, puudub vaid energiatootmise nõue, küsisime Liveni arenduse projektijuht Sander Treijarilt, kui keeruline selline üleminek on.
Sander Treijar tõdeb, et lihtsam on kohe alguses A-klass eesmärgiks seada, siis ei ole kulud kõrged ja ehitada ei ole oluliselt keerukam kui B-klassis.
„Kui eesmärk B-klassilt üle minna A-klassile seatakse keset projekteerimisprotsessi, siis on selle saavutamine väga palju kulukam ja nõuab inseneridelt palju lisatunde,“ selgitab ta.
Vastutustundlike arendajate standardiks on uusehitistel kujunenud lahendused nagu hea soojuspidavusega 3-kordse klaasiga aknad, säästlikud leed-valgustid, kõrge soojustagastusega ventilatsioon ja kvaliteetne soojustamine, mis tagavad B-klassi maja.
„Et sealt astuda järgmine samm A-klassi poole, siis selleks enim levinud viis on päikesepaneelide paigaldamine katusele,“ räägib Liveni arenduse projektijuht.
Ta lisab, et kuigi päikesepaneelide populaarsus on hüppeliselt kasvanud ja näiteks Liven projekteerib neid ka ise, siis mitte iga katuse puhul ei ole see mõistlik lahendus ja nende asemel tuleks kaaluda muid üleminekuvariante: „Näiteks juhul kui kõrged puud või naaberhooned varjavad suvel päikest, võib efektiivsemaks osutuda hoopiski maaküte.“
On selge, et B-st A-ks tegemine on kulukas ja sõltub lahendusest: kui on soov püüda päikest, siis suures majas jaksab ühistu projekti ja tehnilise teostuse kinni maksta, maakütte puhul tuleb aga arvestada lisakuludega nagu hilisem haljastus ja ilmselt ka uus haljastuse projekt, sest maapind küttekontuuri peal sulab senisest aeglasemalt.
„Maksumus on iga hoone puhul erinev, seega ei saa mingeid summasid nimetada,“ võtab Sander Treijar teema kokku. „Oluline on leida kõige mõistlikum ja töötav lahendus.“
Liveni arendusprojektide juht kinnitab, et tulevikus hakkame nägema ka plussenergiamaju, mis suudavad toota rohkem energiat kui ise tarbivad.
„Erinevate tehnoloogiate arenedes muutuvad need kättesaadavamaks ja näeme aina rohkem võimalusi, kuidas hooned saavad ise energiat toota. Näiteks fassaadimaterjalid, mis tegelikult on päikesepaneelid või aknad, mis on kaetud läbipaistva kihiga, mis samuti toimib kui päikesepaneel. Sellistel majadel on soodsate tingimuste korral võime toote rohkem energiat, kui nad ise tarbivad,“ toob Sander Treijar mõne näite.
Ka vana maja saab energiatõhusamaks muuta
Vanast paneel- või agulimajast paraku niisama lihtsalt A-energiaklassi hoonet ei tee, isegi kui katusele paneks päikesepaneelid.
„Vanade hoonete renoveerimisele ei ole ühtset lahendust, miljööväärtuslikus piirkonnas on ühed vajadused ja võimalused ning paneelelamupiirkonnas on hoopis suuremad väljakutsed,“ selgitab Sander Treijer.
Paneelelamupiirkonna pikaajaline probleem ei ole ainult kõrged küttearved, vaid eluruumide ja elukeskkonna moraalne vananemine. Näiteks tänapäevastele vajadustele mitte vastav ruumide planeering, halb helipidavus ja liftide puudumine.
Vanemad inimesed ei suuda kõrgematele korrustele iseseisvalt liikuda ja on oma kodudes vangis.
„Tehes suuri investeeringuid energiatõhususe parandamiseks aga jättes muud elanikele olulised teemad lahendamata tekitab olukorra, kus lahendused on tegelikult poolikud ja elanike renoveerimise investeering on olnud suurem, kui sellest saadav vara väärtuse kasv,“ lisab Treijer.
TTÜ professor Jarek Kurnitski selgitab, et vanasid majasid renoveeritakse enamuses KredEx-i rekonstrueerimistoetusega: „Selle puhul on miinimumnõue C klass, aga paljud majad, kes ka päikesepaneelid katusele paigaldavad (ei ole nõutud, aga on abikõlbulik) saavutavad B klassi ja tulevad A klassile päris lähedale.“
Kurnitski oskab välja tuua ka B klassi ülemineku maksumuse, mis oli enne kriise ja inflatsiooni umbes 350 eur/m2 tasemel ja praeguseks on tõusnud 500-600 eur/m2 tasemele.
Ta ütleb, et A klass nõuaks veel natuke paremaid aknaid, natuke rohkem soojustust ja paremaid ventilatsiooniagregaate, mille täiendavaid investeeringuid ei peeta veel kulutõhusaks.
„Nii et vastus on, et vana maja on küll võimalik renoveerida A klassi, aga see on kallis. Väikeelamute puhul on sama lugu, B või A klassi renoveerimine eeldab välispiirete soojustamist, akende vahetamist, soojustagastusega ventilatsiooni, soojuspumba ja päikesepaneelide paigaldamist. Tavaliselt tehakse see koos siseremondiga, mille puhul viimistlus- ja sisustustööd maksavad üle poole kogu remondi maksumusest.“
A-energiaklassist teeb „A“ hooliv omanik
Hea energiaklass ei pruugi veel tagada madalaid kommunaalarveid. Iga uus tehnoloogia, mis hoonesse installeeritakse vajab hiljem korralisi hooldusi ja kunagi ka uuendamist. Kõik taolised lisakulud vähendavad energiasäästust tulenevat võitu.
Sander Treijar Livenist soovitab appi võtta lihtsa talupoja tarkuse: „Näiteks suvel ei pea sisse- ja väljapuhke ventilatsioon töötama tavapärasel võimsusel vaid võib olla keeratud miinimumi ning aknaid hoitakse tuulutusasendis. See vähendab ventilatsiooniseadme käigus hoidmiseks kulutavat elektrienergiat.“
Säästu annavad nii leed-pirnid kui moodsad kodumasinad, mikromanageerimisel on abiks nn nutika maja lahendused, ehk võrku ühendatud seadmed, mida saab juhtida telefonist või virtuaalabilise kaudu – üks lihtsamaid on Alexa ökosüsteem, kuhu saab ühendada väikese vidina lisamisega kodumasinad, valgustid jms. Kulutused küttele vähenevad kui ruumide soojust paari kraadi võrra alandada ning jahedust tundes tõmmata ülle soe kampsun ja jalga sokid – seegi on vanaemadelt saadud tarkus, nemad kandsid toas ikka susse ja sokke.
Kokkuvõtteks
Niisiis teeb A-st „A“ teadlik inimene, ja mõnikord ei aitagi muud kui panna villased sokid jalga. Uue kodu või töökeskkonna otsingutel saab aga teha paremaid valikuid, analüüsida muuhulgas sedagi, kui palju arendaja on liginullenergiahoonesse tegelikult panustanud: kas on tehtud vaid miinimum või arvestatud kohalike eripäradega.
Kui soojapidav ja säästlik pesa on valitud, tuleb ise ka moodsaks hakata ning pakutavatest eelistest maksimum võtta. Võimalik, et isegi plussenergiamajas on mõistlik mõnikord pikkade varrukatega kampsunit kanda – jahedas ruumis töötab mõistus paremini!
Ja kui Keskkonnamaja valmis saab, siis sellest tuleb uhkusega rääkida ja kogemust jagada – oleks kena küll, kui meie kontorihoonedki arvestaksid maksimaalselt ümbritseva keskkonna heaoluga.
KASULIKUD LINGID
Energiamärgised on üleval ehitusregistris ja sisse logitu kasutaja saab vaadata ja alla laadida aadressi järgi mistahes hoone energiamärgise.
Detailsemaid väljavõtteid saab tellida infoportaali avaandmetest.
