RAAMATUBLOGI: Sest hetkest saab temast jälitatav, kelle elul puudub väärtus. Hispaania 1834...

Carmen Mola, „Metsaline“, tõlkinud Riina Valmsen, Pegasus, 400 lk.

Hispaania põnevuskirjandusega on siinmail segane seis, justkui neid oleks, aga samas ka pole. Ja siis liigitus... Kas Umberto Eco kirjutab põnevikke?

Kui maarahvale pakutakse 2021. aastal parimale hispaaniakeelsele romaanile omistatud Planeta auhinna võitnud „Metsaline“, siis ikka võtad ette. Loed mõnuga – kohe algusest saab tekst vedama ja nii lõpuni välja – ja kui punkt on pandud, siis mõtled, et mis see siis oli? Krimiromaan? Ajalooromaan? Usuvastane romaan? Müstifitseeritud romaan? Või siis kõik eelmainitud kokku.

Esmane mõte oli paigutada „Metsaline“ sarja „Seiklusjutte maalt ja merelt“, aga seda saaks teha vaid siis, kui sari jätkunuks tänini, mil mõtlemine on vabam. Omal ajal hoiduti vägivallast ning põnevikud võisid olla küll nukrad, aga mitte verised ega ebaeetilised. „Metsalises“ aga... On aasta 1834. Hispaaniat räsib katk, vaesem kiht peletatakse Madriidist ja selle ümbrusest minema, sest nemad arvatakse olevat haiguspuhangus süüdi. Musta surmaga koos tegutseb ka valge surm, kui nii on paslik väljendusa – tänavatel leitakse räigel moel mõrvatud varateismelisi piigasid.

Lucia on 14-aastane, kui katk ta ema teispoolsusse viib. Nüüdsest tuleb hoolitseda ka noorema õe Clara eest. Võiks ju arvata, et lugu on ilus ja Lucia ei vali ränka rahateenimise viisi, paraku... Ta müüb süütuse hea raha eest maha ja hakkab lõbumajas, kuna on kaunis punapea, kenasti reaale teenima. Ainult et ta on varasemalt sattunud sekeldustesse, saanud enda omandusse sõrmuse ja näinud seda, mida poleks tohtinud. Sest hetkest saab temast jälitatav, kelle elul puudub väärtus.

Tore, asjalik ja nutikas Lucia suudab teel püha tõe juurde leida hulgaliselt sõpru ja võita enda poole inimesi, kuid, nagu öeldud, on romaan piisavalt verine ning hulk häid inimest saadetakse teise ilma ehk siis Lucia ümbert harvendatakse abiväge. Lugu muutub aga veelgi karmimaks, kui kaob Clara ning on suur tõenäosus, et temagi leitakse ühel hetkel Madiidi tänaval tapetuna. Seega asub Lucia sildu põletades õde otsima ja päästma.

Ilmselt mõistavad hispaanlased romaani, mis kirjeldab nende riigi segaseid aegu, pisut sügavamalt, kuid samas ei keela keegi lugejat uurimast Wikipediast Hispaania ajalugu ning tegemast endale asju pisut selgemaks. Nagu paljuski ikka, on küsimus usus – meie oleme õiged, teie valed, teid tuleb hävitada ning tapetud ilmsüütud on pelgalt laastud, mis lendavad.

Kui „Metsaline“ Planeta võitjaks kuulutati ja autorile miljonieurost tšekki – just selline on auhinna väärtus – ulatama hakati, ilmusid Carmen Mola asemel lavale kolm meest. Just nemad olid pseudonüümi taga. Kusjuures eelnevalt olid nad juba silma paistnud, luues õrnemast soost politseiinspektori, kes tegutseb triloogias, armastab grappat, karaoket, autoklassikuid ja seksi ning kelle tõstsid esile naisõiguslased kui õrnema soo tegelikke väärtusi ja vajadusi esile toova persooni.

Nagu öeldud, on „Metsaline“ sujuv ja kaasakiskuv lugemine. Äkki oleks paslik nüüd tõlkida maakeelde ka Carmen Mola eelnevad ja järgnevad teosed?