RAAMATUBLOGI: Need, kes otsivad õnne nullide ja ühtede maailmast...

Lisa Unger, „Viimane, kes hüljati“, tõlkinud Lee Tõnismann, Helios, 432 lk.

Tänapäeva (neti)maailm jääb üha anonüümsemaks, kuigi pealtnäha paistab, et kõik on avalik. Tegelikkust ei tea paraku keegi. Ehk nagu Lisa Unger oma eelmises maakeeli ilmunud romaanis „Pihtimused 19.45 rongis“ tõdeb: „Tänapäeval on kõik avalikkuse silme all, uhkeldavate versioonidega iseendast, mis on üldsusele tarbimiseks parajaks lõigatud ja millele on filtrid peale pandud. Igaüks mängib mingit rolli iseendast. Alles siis, kui inimesed on üksinda ja keegi neid ei jälgi, võetakse maskid maha.“

Lihtne on kirjutada psühhothrillerit (mõistagi peab selleks annet olema) kaasaegse anonüümsuse põhjal. Kusjuures nii kurb, kui see ka pole, on tegu reaalsusega: sadu ja tuhandeid, äkki isegi miljoneid naisi ja mehi, otsivad õnne nullide ja ühtede maailmast ehk internetist, teadmata, kellega nad suhtlevad. Analoogmaailm on märksa lihtsam – see, kes vannub igavest armastust on kogu täiuslikkusega sinu ees kombata ja katsuda.

Kõik pole paraku nii lihtne. Jah, üksildane ja töösse uppunud Wren saab kohtinguäpi kaudu tuttavaks Adamiga ja kui nad kokku saavad, hakkab nende vahel särisema. Ehk siis leitud on Härra Õige ning ta on luust ja lihast – samad kired (seks, söök ja Rilke)... Idüll... Mis kestab kolm kuud, kuni Härra Õige kaob. Jättes maha krüptilise sõnumi. Tema sotsiaalmeedia kanalid haihtuvad ja telefon läheb lukku.

Kui keegi, kes on südames, ühtäkki kaob, on esmalt mure. Ja siis hulk küsimusi, millele pole vastuseid. Kui palju sa tegelikult teisest inimesest tead? Usud tema öeldut? Aga miks sa pole kohtunud tema sõprade ega tuttavatega? Kas paik, kus ta pesitseb, on päris? Ja tema töö? Kas tal pole teadlikult selline amet, mis nõuab vaikimist ja varjumist? Kõik näikse ühtäkki olevat läbinisti vale.

Kas tõesti on Wren – kuulus suhtenõustaja, kes abistab kõigis kanaleis õnnetuid inimesi – langenud lõksu? Ja kui selgub, et Adamiga on kohtunud teisedki neidised ja siis kadunud, muutub olukord kurjakuulutavaks. Ent ka Wrenil on, mida varjata...

„Viimane, kes hüljati“ on vägagi korralik krimka või psühhothriller või kuhu see raamat paigutada... Jah, kirjanikud on inimhingede insenerid, aga ainult juhul, kui lugeja tahab mõista seda maailma, mida talle esitletakse, ning teha sellest oma järeldused.