90-aastane vanadaam ootab siiani riigilt erihooldekodukohta oma tütrele, kes on terve elu olnud tema hooldada

***Teenuskohtade juurde tekitamiseks riik raha ei leia, loodetakse ainult europrojektidele.

***Miljoneid eurosid kulutatakse selleks, et anda teenusekorraldus üle kohalikele omavalitsustele.

„Pärast tütre sündi ja tema puude teadvustamist oli palju neid, kes soovitasid lapse ära anda. Ema süda ja pere seda teha ei saanud,“ räägib 90-aastane Elvi Lageda, kes on tütar Ivi sünnist saati 58 aastat tema hooldaja olnud. Lageda ootab siiani riigilt tuge, aga see, et riik pakuks korralikku ööpäevaringset teenust ja Ivi hoolduse tema kodukoha ligidal üle võtaks, pole osutunud võimalikuks.

„Ivi on olnud aastaid persona non grata, saamata võimalust käia lasteaias, koolis. Mingit professionaalset abi tol ajal ei saanud,“ meenutab Lageda nõukogude aega. Kuid ka Eesti vabariigis on aastakümned möödunud nii, et enamasti on lapsevanemad ise pidanud oma täiskasvanud laste hoidmist organiseerima. 2000-ndatel tulid päevakeskused, kuhu „laps“ päevaseks ajaks saata.