Katkend Siim Kallase raamatust. 22. osa. Olen Savisaarest alati lugu pidanud, aga varakult hakkas üks tema isikuomadus mind häirima

Eesti isemajandamise ettepanek muutis minu elu natuke pööraseks. Ma kirjutasin, ja mitte ainult oma lehte, igale poole küsiti minu artikleid, ma esinesin televisioonis, ma rääkisin suurtel rahvakoosolekutel Tallinnas ja mujal Eestis. Avastasin, et selline elu meeldib mulle.

Mulle meeldis rahvale esineda, küsimustele vastata ja inimestega diskuteerida. Kusjuures minu eesmärk ei olnud iialgi inimestele meeldida, pigem olen alati otsinud diskussiooni ja vastuväiteid. Brüsselis ütles minu kabineti liige itaallane Veronica Manfredi mulle – asepresident, te olete kõige parem siis, kui te inimestele vabalt esinete ja nende küsimustele vastate. Sama lugu.

Edgar Savisaar lõi kevadel 1988 rahvarinde perestroika toetuseks. Küsisin temalt enne – kui sa lood niisuguse rahvaliikumise, kas sa oled valmis asuma rahvamasside etteotsa ja riskima mõne verise pühapäevaga? Jah, vastas ta, ma olen selleks valmis. Tema silmad särasid, kuigi need olid prillide taga. Ütlesin, et mina pole endas nii kindel.