Niisiis – minu juhtida anti neli peadirektoraati (tavaliselt on ühel volinikul üks peadirektoraat).
Barroso jutust võis aru saada, et ta näeks mind eelkõige administratsiooni ala voliniku ametis. „Aga härra president, kui teie pakkumine on eelkõige administratiivvaldkond, siis tahan selle eest komisjoni asepresidendi staatust.“
Referendum tehtud, konkreetsed ettevalmistused algasid. Valitsus määras mind Euroopa Komisjoni liikme kandidaadiks.
Niisiis, demokraatia. Iga nelja aasta järel muutus poliitiline maastik ja võim Eestis. Poliitilisel maastikul oli toimunud väga suur muutus. Sügiseks 2002 oli võitlusväljale ilmunud uus poliitiline jõud, Res Publica, kes hakkas oma toetust kasvatama.
Tõehetk saabus üsna 2003. aasta alguses. Kus ja millal täpselt sündis nn Vilniuse grupi (10 Ida-Euroopa riiki) avaldus USA toetuseks, seda ma ei tea. Mis roll oli selles USA endisel luureohvitseril Bruce Jacksonil, seda ma ka ei tea.
Katkend Siim Kallase elulooraamatust. 47. osaEsimene suur ettevõtmine oli eelarve kärpimine. Valimiste-eelsel aastal koostati riigieelarve väga laia joonega. Sellest sai nii Reformierakonna kui ka Isamaaliidu terava kriitika objekt. Ühtlasi lubasime eelarve asjad korda teha.
Katkend Siim Kallase elulooraamatust. 46. osa1996. aasta novembris oli meie juures kodus Püünsis üks istumine, millel osalesid kõik Reformierakonna ministrid abikaasadega – siseminister Märt Rask, majandusminister Andres Lipstok, sotsiaalminister Toomas Vilosius, teede- ja sideminister Kalev Kukk, h...
Katkend Siim Kallase elulooraamatust „Mina“. 45. osa1996. aasta alguses toimus terav kokkupõrge president Lennart Meriga. Asi puudutas saadikute määramist.
Katkend Siim Kallase elulooraamatust. 44. osa2013. aasta novembris toimus Peterburis Euroopa Liidu ja Venemaa tippkohtumine. Sellel osalesid ka Vene välisministri asetäitjad. Üks nendest pillas „naljatades“ – teil ei ole ju meiega piirilepingut. Me oleme valmis alustama läbirääkimisi, aga Rannapunge...
Katkend Siim Kallase elulooraamatust. 43. osaEuroopa Liidu ja tema välispoliitikaga puutusin esimest korda kokku 14. detsembril 1995, kui Pariisis allkirjastati nn Daytoni kokkulepe, mis lõpetas sõja Serbia, Horvaatia ja Bosnia-Hertsegoviina vahel. Euroopa riikide välisministrid kutsuti tunnistajak...
Kohe, kui sai selgeks, et minust saab Vähi valitsuse välisminister, võttis minuga ühendust ministeeriumi kantsler Indrek Tarand. Tuli mulle Viimsisse külla. Rääkisime välispoliitikast. Ja siis tuli tema mureküsimus.
Pärast riigikogu valimistulemuste selgumist sain kokku Ülo Nugisega. Ta ütles mulle: „Siim, ma tahan oma kohta tagasi!“
Otsus tehtud, niisiis – uus partei oli vaja luua. Kõik sai selgeks pärast sügismanöövri ebaõnnestumist. Liberaalide poliitiline meeskond hakkas tegema seda, mida oli vaja uue partei loomiseks, mina hakkasin otsima inimesi, kes koos minuga oleksid nõus valimisvõitlusse tulema.
Taasiseseisvumise algusaastatel oli Eesti Vabariigi rahakott tühi. Valitsus siples hirmsas rahahädas. Raevunud pensionäride meeleavaldusel rebiti katki sotsiaalminister Marju Lauristini varrukas.
Pangakriisist 1992–1993 on põhjalikult ja asjatundlikult kirjutanud Villu Zirnask raamatus „Eesti Panga lugu“, Tallinn, 2019. Ma ei tahaks siinkohal uppuda rahandustehnoloogia üksikasjadesse, nendest võib mainitud raamatust saada hea ülevaate.
Prožektorite sära seljataga ja elevil rahvusvahelisest kiitusest, saabus Eesti Panga president 1992. aasta oktoobri esimestel päevadel Washingtonist tagasi Eestisse. Peagi ootasid aga ees uued probleemid.
Tuli suvi pärast rahareformi, puhkus kulus tõesti ära. Sel suvel läksime koos lastega jälle reisile. Nii oli see olnud 1980. aastast. Raudkindel traditsioon – igal suvel koos perega kusagile reisida.
Pärast Washingtonis käiku ja IMF-ilt toetuse saamist hakkas lõppvaatus paistma. Ettevalmistused jõudsid lõpusirgele. Oli üsna selge nii valitsusjuhile kui meile Eesti Pangas, et juuni lõpus peab see juhtuma. Millal täpselt, see oli lahtine.
Sõitsin Washingtoni 24. mail, pühapäeval, ja tagasi tulin 26. mail.
„Kahju, et me ei saa rahareformi teha kulla alusel,“ ütlesin mina. „Aga miks ei saa,“ küsis Harvardi õppejõud Jeffrey Sachs. Tõepoolest – miks ei saa?
Olulisi ettevalmistusi rahareformiks oli tehtud juba enne minu asumist Eesti Panga etteotsa. Kõige olulisem oli ülemnõukogu otsus 27. märtsist 1991 Eesti Vabariigi Rahareformi Komitee moodustamise kohta.
Eesti isemajandamise ettepanek muutis minu elu natuke pööraseks. Ma kirjutasin, ja mitte ainult oma lehte, igale poole küsiti minu artikleid, ma esinesin televisioonis, ma rääkisin suurtel rahvakoosolekutel Tallinnas ja mujal Eestis. Avastasin, et selline elu meeldib mulle.
Minu elu Rahva Hääle toimetuses algas vestlusega toimetaja Henno Tomingaga.
Üks eriline vargusjuhtum väärib meenutamist. Keskhoiukassas Raekoja platsil töötas üks kassiir, kes äratas tähelepanu. Ta oli üle 70 aasta vana, kandis miniseelikut ja kõrgeid kontsi, oli eredalt värvitud ja käis igal aastal Krimmis puhkamas. Peale selle oli ta sõjaveteran, parteis au sees.
0lin ametis olnud vaid mõne kuu, kui mind kutsuti aru andma Tallinna linna täitevkomitee (linnavalitsuse) ette. Kujutasin umbes ette, mis seal toimuma hakkab ja lõin veidi kartma. Küsisin täitevkomitee esimehe asetäitja Juhannes Lepa käest, et võib-olla oleks mõistlik saata asetäitja, kes teab asjas...
Mida kujutasid endast nõukogude hoiukassad? Hilisemas elus oli ingliskeelsetes elulookirjeldustes kirjas, et ma olin General Director of the Savings Bank of Estonia. Panga president kolmekümneaastaselt? Vägev.
Rahandusministeeriumi raharingluse peaspetsialisti ametikoht oli kaubanduse finantseerimise valitsuse koosseisus. Ministeeriumis olid prioriteetsed need töösuunad, mis kuidagiviisi mõjutasid tulusid ja kulusid. Raharinglust ministeerium mõjutada ei saanud.
Ühel 1976. aasta augustipäeval sõime lõunat ülikooli toanaabri ja hea sõbra Tõnu Laagiga, kes töötas Eesti Raadios. Rääkisin talle, et teen elu huvitavamaks, kirjutades artikleid majandusteaduse ajaloost. Mõni päev hiljem ta helistas ja küsis, et ega ma ei taha hakata ühe saate juhiks, mis võiks mul...
