Bengtzon jätkas krimilugudes kuritegude avastamist ja Rootsi riigi pahupoole väljatoomist 11 raamatus, ent ühel hetkel hakkas kirjanik liialt avama tema hingeelu ning paiskas peategelase suheterägastikku. Eks ta ole... Ühele meeldib, kui krimka liiga naistekaks muutub, teisele mitte.

Saatnud Bengtzon niiöelda pensionile, kirjutas Marklund veel üht-teist, kuid suurema eduta, ent nüüd on ta krimižanri juures tagas.

„Polaarjoon“ on väikelinna Stenträski triloogia esimene raamat. Marklund alustas naasmist turvaliselt, loomata midagi uut, vaid võttes kasutusele tuntud süžee – minevikumõrva. On suvi 1980. Viis koolitüdrukud kohtuvad kord kuus, et arutleda loetud raamatute üle. Et kirjandusklubi või nii. Mõistagi on kõik piigad iseomase loomuga, veri keemas ja pea poisse täis. Tuleb ette omavahel klähvimisi ja solvumisi, kuid ei midagi erilist, tavapärasel ajal ollakse ikka ühes ning tähelepanu koondub kirjandusele. Kuni üks neist kaob jälgi jätmata.

On jõuluaeg 2020. Kvintetist allesjäänud kvartett saab taas kokku, sest leitakse kadunud piiga surnukeha. Tasapisi hakkavad pinnale imbuma ammused saladused ning mitmed toonased juhtumid saavad uue tõlgenduse. Aga ikka on kellelgi midagi varjata, sest üks neist on mõrvar. Või kas on?

Keeruline hinnata, kas Marklund on oma parimate päevade tasemel. Ilmselt veel mitte, aga „Polaarjoon“ on sellegipoolest kahtlemata hästi kirjutet ja mõnuga loetav. Loodetavasti sai Marklund sooja sisse ning triloogia järgmisi osi mitte ainult ei nomineerita Rootsi aasta parima krimka auhinnale, vaid ka võidavad selle.