Arnaldur Indridasoni ei saa pidada uueks tegijaks isegi siinmail mitte, sest juba kümnend tagasi ilmus maakeeles „Klaasikamber“, kus tegutses kriminaaluurija Erlendur, kes on oma eluga sassis – terviseprobleemid, tütre narkosõltuvus – kuid peab lahendama Reikjavikis toimunud tapatöid. Ent siis jäi asi vinduma, kuid nüüd, mil krimikirjandust tulvab lettidele põhjusel, et see läheb publikule peale, otsiti Indridason tolmukorra alt taas välja. Õnneks, ses ta on piisavalt hea, paitamaks maarahva (madalamaid?) tundeid ehk iha krimkade järele. Kusjuures Indridason on tegija ka põhjamaades ja Suurbritannias, pälvides eelmise Eesti keeles ilmunud romaaniga „Maetud minevik“ nii Klaasvõtme kui Kuldse pistoda – krimkafännid teavad kui hinnatud need autasud on.

Reikjavikis, nagu öeldud, juhtub. Suures hotellis on algamas jõulupidu, kuid paraku leitakse jõulutaat – asutuse uksehoidja, kes on elanud sealsamas keldritoas aastaid ja aastaid – pussitatuna. Mõistagi on Arnaldur see, kes peab tõe jälile jõudma ning esmalt näikse, et neid, kes võinuks soovida jõuluvana ehk uksehoidja ehk hotelli abitöölise surma, leidub küllaga. Selgub, et tapetu oli äsja vallandatud ning elupaigast välja visatud. Samas oli ta nooruses aga lummava häälega lapslaulja, kelle plaatide eest on kollektsionäärid valmis välja käima rahapatakaid ning äkki on mõrvar see tüüp, kes tuli Reikjaviki temaga kaupa tegema. Ent teisalt on ka mõrvatu õde ja ratastoolis isa kahtlased tüübid. Ning miks leiti laip paljana, preservatiiv sellesamuse otsas?

Ühesõnaga, Arnalduril on tööd küllaga, kusjuures appi tuleb ka narkootikumidega mingiks hetkeks lõpparve teinud tütar, kes juhatab isa libude maailma. Tumedust lõhub pisutki see, et Arnaldur kohtab kena daami, kes südame põksuma paneb, aga muidu on Island hämar ja kahtlane paik.



Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid