Katkend Siim Kallase raamatust. 23. osa. Olen avaliku lahingu mees, mulle meeldib elusa publiku küsimustele vastata. Kulissidetagustes mängudes olen nõrgavõitu.

Sündmused hakkasid arenema jooksujalu.

19. juulil 1988, üleliidulise parteikonverentsi viimasel päeval, võeti vastu otsus muuta Nõukogude Liidu konstitutsiooni ja moodustada uus seadusandlik kogu – NSV Liidu rahvasaadikute kongress. Demokraatlikult mõtlevad inimesed tervitasid seda otsust, aga ega keegi ei kujutanud päriselt ette, millise murrangu see kaasa toob. NSVL rahvasaadikute kongress oli tagantjärele vaadates kahtlemata üsna kaval väljamõeldis. See oli mingil moel üleminekumudel täielikele vabadele valimistele. Nii vähemalt arvati.

Kongress koosnes 2250 rahvasaadikust. 750 saadikut valisid kodanikud rahvuslik-territoriaalsetest ringkondades, igast liiduvabariigist 32 saadikut, 750 saadikut territoriaalsetest ringkondadest (vastavalt elanikkonna arvule – Eestist 4 saadikut).