Sõjad puudutavad naisi lähedalt, ent kõnelustelaua taha neid enamasti ei lasta

ÜRO ettepanekute järgi tuleks naiste rolli suurendada, ent üleilmses plaanis võib märgata pigem vähikäiku.

Paljud asjad tulevad päevavalgele alles sõja lõppedes ja mõnikord ka siis mitte, ütleb sõja eest põgenenud Aleksandra. „Naised on meil väga aktiivsed,“ kirjeldab Aleksandra, „nad püüavad läbi rääkida, et oma lapsi vabastada, luua kriisikolletes inimestele kaitstud paiku, organiseerivad toiduainetega varustamist ja seda enne, kui abiorganisatsioonid kohale jõuavad. Naised aitavad vabatahtlikult kiiresti ka sõdureid, kes on haavatud, organiseerivad, mida neile vaja on.“ Tema sõnul jääb see kõik sageli nähtamatuks ja tegelikult oleks vaja naiste tööle palju rohkem tähelepanu pöörata.

Arvatavasti tema enda teadmata puudutab Aleksandra jutt mitut punkti ÜRO julgeolekunõukogu resolutsioonist number 1325. Aasta lõpus peeti resolutsioonile pühendatud rahvusvaheline konverents „Naised, rahu ja julgeolek“, kus räägiti muu hulgas relvajõududesse soonõunike kohtade loomisest. Oma kogemusi jagasid Norra ja Hollandi armee soonõunikud.