Katkend Siim Kallase raamatust. 26. osa. „Ütlen ausalt, see oli ametikoht, mida ma kõige rohkem olen ihaldanud.“

Pikka aega tiksus minu peas väike unistus – kirjutada üks raamat. Väitekiri kõlbas ka.

Esimene katse oli ülikoolis, kandidaadiväitekiri teemal „Keskkonnakaitse majanduslikud probleemid“. Ülikoolist tuli mul lahkuda, ja variant, mis aspirantuuri lõpuks valmis oli, oli veel üsna nõrk. Niisiis – ebaõnnestumine.

Hoiukassade peavalitsuse ülema ametiaja lõpupoole tekkis mõte – aga miks mitte kandidaadiväitekiri hoiukassanduse teemal. Mõeldud, tehtud. Teema – nõme, aga kompetentsus sada protsenti. Töö sai valmis, trükiti ilusti ära (arvuteid sel ajal ju polnud), ülikooli rahanduskateedris sai heakskiidu, kaitsma pidin Vilniuses. Sõitsin bussiga Vilniuse vahet (!), aga seal hakkas üks naisterahvas irisema, et tuleks ikka mõned kohad ümber teha. Siis lõppes aeg otsa. Mina lahkusin peavalitsuse juhataja ametist, ja Nõukogude Liidu hoiukassad nimetati ümber hoiupangaks. Kogu töö tuli ümber teha. Aga elu ajakirjanikuna läks nii põnevaks, et motivatsioon kogu tekst ümber teha, kadus. Sinnapaika ta jäi.