„Mind on aastaid paelunud ja pelutanud pildipankade klippide universaalse normaalsuse ambitsiooniga esteetika ja kuidas neid kasutatakse sisuloojate poolt kõige erinevate lugude jutustamise vahendina. See esteetika sobis nende laulude temaatikaga ja nii saigi see asi ära tehtud,“ selgitab Niineste.

Ta tunnistab: „Kui meie bändi albumite lugude järjekorrad välja arvata, pole ma aastaid muusikat ritta pannud. Ausalt öeldes mind ei huvita enam ammu, mis on lahe ja moes ja kelle fännamine näitab teistele kellegi head maitset.“

Kuula tervet Mart Niineste playlisti Youtube'ist.

Ramones - „Poison Heart“

Ramones on mu kõigi aegade kõige suurem lemmikbänd. Nad pole pelgalt bänd, vaid geniaalne audiovisuaalne kontseptuaalne kunstiteos. Oma kaasajas olid nad krooniliselt vääritimõistetud ega saavutanud kunagi seda, mida nad väärisid. Väljateenitud au ja kuulsuse said nad paraku kätte alles postuumselt.

See lugu nende 1992. aasta albumilt „Mondo Bizarro“ tõmbab mulle alati selga kananahast tagi. Metsik äng, mille Dee Dee Ramone nendesse sõnadesse on pannud. Ramonesil on selliseid laule veel - „Something To Believe In“, „I Wanna Live“ ja „I Believe In Miracles“, näiteks.

Igatahes läks nii, et Tabloitedi uue plaadi jaoks lugusid kirjutades ning valides jäi mu kodudemodest sõelale pala „Ramopunk“, mille kirjutasin austusavaldusena oma elu lemmikutele.

Dead Kennedys - „Pull My Strings“

Kuigi ütlemine „kolm duuri ja kogu tõde“ käis algselt kantrimuusika kohta, kehtib see ka punkrocki puhul. Jello Biafra ning tema kodumaise ekvivalendi Villu Tamme täpne ja terav sõnakasutus on olnud mulle eeskujuks kolumnide kirjutamisel.

Eks mu kolumnid on kõik sellised vabavärsilised punkluuletused. Kirjutasin neid mõne aasta eest Delfisse pea iganädalaselt. Ja pärast lugesin kommentaare ning irvitasin, kui ekretiinid ja teised koduloomad saed käima tõmbasid.

Konkreetse loo kirjutas Dead Kennedys aastal 1981 Bay Area Music Awardsi galal esinemise jaoks, kui nad olid koos The Knackiga nomineeritud parima uue laine bändi tiitlile. See laul võtab kokku kõik, mida ma muusikas ei taha olla ega teha.

Eddie & The Hot Rods - „Do Anything You Wanna Do“

Minu pungimaitse ja laulukirjutuse vundament on klassikaline 70ndate punkrock. Sellist punki hakkasin esimesena kuulama ja fännama.

See lugu oli esimesel pungikogumikul, mille ma endale salvestasin. Sain koolivaheajal Kohtla-Nõmmel selle kasseti endale ümberlindistamiseks Taavi Pritsi käest. Tema oli selle endale lindistanud Uno Lauri kogust. Uno on vana punkar ja oli Röövel Ööbiku esimene laulja ka.

„Do Anything You Wanna Do“ on Eddie & The Hot Rodsi suurim hitt ja parim lugu. Ma taasavastasin selle hiljuti juhuslikult YouTube’st. Vaatasin silmad peast, kui või sees on Barrie Masters lava peal seda lauldes ka kolmkümmend aastat peale loo ilmumist.

Selliseid laule on vaja, kui elus on tagasilöögid ja kõik ei lähe nii nagu vaja, kui sõprustest saavad tõprused või kusagil jääb kitsaks. See lugu julgustab minema eluga edasi.

Sum 41 - „Still Waiting“

Mäletan väga hästi, kuidas mu sõpradele ning mulle ei meeldinud sajandivahetuse „sellout era“ ajal esile kerkinud niinimetatud numbribändid. Sain alles hiljem aru, et nad kerkisid esile põhjusega ja oskasid tõepoolest häid laule kirjutada.

See lugu on üks neist väga headest nullindate punklauludest, mida meie seltskond toona hinnata ei osanud. Siit videost - tunnete selles kindlasti ära ühe laheda The Strokesi videoklipi - vaatab vastu kogu see vastasseis oma täies ilus ja naeruväärsuses. Laiemas plaanis on siin aga teemaks konformism aktsepteerituse nimel.

Nende numbribändide vaenamise põhjused tollases pungiskenes - eks sai ka Tabloitedi esimese trummari Kallervo Karu punkbänd Slide-Fifty mult hagu - olid puhtalt grupipsühholoogilised, millel polnud muusikaga mingit pistmist. Piinlik.

Aga kes meist poleks olnud noorena mõne koha pealt tagantjärgi pehmelt öeldes loll? Mina olin, mida siin ikka häbeneda. Mõned on tänaseni, nemad ka ei häbene.

Тараканы! - „Военная тревога“

Tarakanid olid Venemaal, eriti Putini-Venemaal hästi kuulus punkbänd. Ma tutvusin nendega, kui nad kevadel 2010 Tallinnas esinesid. Ladnad vanad olid, meil aitas sõbruneda ühine tuttav, vana rokimees Uno Toimla Kohtla-Nõmmelt.

Järgmisel aastal korraldasin neile juba ise Tallinnas kontserdi. Ja aastal 2016 käisin Moskvas nende juubelil, kus sattusin üsna lambist igati soliidsesse külalisesinejate nimekirja, mängisin ühes loos bassi. Sain ka laval tunda, mida tundis näiteks Gunnar Graps.

Eestis neid eriti ei hinnatud, meil peetakse au sees sellist Venemaa punkartisti nagu Purgen. Veebruaris 2010 esines Purgen Tallinnas Rock Cafes täismajale. Üks soojendusbände oli Psychoterror, kus ma käisin omal ajal üsna regulaarselt kitarril kehaks.

Mäletan selgelt, kuidas Purgen tuli bäkkarisse ja hakkas lambist seletama, et Ukrainat pole olemas, et see tähendab vene keeles ääremaad… Kordan - aastal 2010! Hiljem on Venemaa sõbrad mulle öelnud, et Purgeni kutsutakse kodumaal vene pungi Sergei Mihhailkoviks. Valus!

Tarakanid eesotsas Dmitri Spiriniga sellised pugejad pole, mida räigemaks läks Putini režiim, seda ühiskonnakriitilisemaks nad muutusid. See lugu ja video aastast 2019 on ikka neetult teravalt prohvetikud.

Kui Tarakany! tahtis tunamullu tähistada 30. juubelit, helistati teatud asutusest rokiklubidesse üle maa ja anti teatud suuniseid. Küll nad proovisid kontserte ümber tõsta ja nihverdasid. Kui algas Ukraina sõda, keelati nad lihtsalt ära. Purgen aga joriseb edasi… Ütle nüüd, kumb on õige punk?

Rattlecan Paintjob - „Punk rock bussireis“

Meie kitarristil Sandril on ka oma bänd, mida ta on sõpradega juba aastaid teinud. Rattlecan Paintjobi nägin ja kuulsin esimest korda viimasel omakorraldatud punkkontserdil. Kutsusin nad esinema pimesi.

Kontserdil vaatasin, et ohoo - noored kutid võtavad asja tõsiselt, on laval enesekindlad nagu mõni Ameerika bänd. Sander käitus laval nagu päris frontman. Ühesõnaga - nad jäid meelde.

Millalgi aastal 2020 oli meil Tabloitediga plaan anda oma esimene kontsert. Kuna ma kirjutan laule kahele kitarrile, hakkasin otsima bändi uut liiget. Sander võttis toru, õppis lood ära, tuli proovi ja jäi bändi. Aga kontserdi andmiseni me ei jõudnudki, koroona teine laine tuli vahele. Tegime tol aastal hoopis prooviruumi-live EP „Kontsert, mida polnud“.

See bussireisi lugu on Rattlecan Paintjobi mulluse EP nimilaul. Kui ma seda kuulsin, tuli meelde palju toredaid mälestusi oma noorusest. Ehe värk, ma ütleks. Rõõm on sellise bändi põhimehega bändi teha.

Stiff Little Fingers - „My Dark Places“

Vaimse tervise probleemid on mulle vägagi tuttavad. Lõppude lõpuks hakkasin uuesti laule kirjutama siis, kui mu katus kolinal persse kukkus. Depressioon garneeritud läbipõlemisega - soovitan soojalt! Nali, halb nali.

Aastal 2015, kui mul see jama pihta hakkas, olid vaimse tervise teemad meie ühiskonnas veel tabud. Õnneks enam ei ole. Peasi.ee on head tööd teinud. Ma söön neil päevil oma elu loodetavasti viimase antidepressandi. Aga nende seitsme persekukkunud aasta armid jäävad kuhugi minu sisse igavesti.

See Stiff Little Fingersi lugu räägib depressioonist ilustamata. See on kirjutatud kogeja positsioonilt, endale meeldetuletuseks, nagu ütleb Jake Burns loo sissejuhatuses. Selliseid laule on vaja. Ma olen neid ka ise endale kirjutanud. Jake Burns on üks mu kangelasi.

No More Fridays - „No Midnight Blues“

See on meie trummari Henriku eluaegne põhibänd. Ausalt öeldes ei teadnud ma neist peale nende laheda nime seni suurt midagi.

Kui valisin nüüd Tabloitedi viienda plaadi jaoks külalissoliste, tekkis mul korraga tõrge igasuguste tuntud inimeste tülitamise osas. Me ei tee ju „Võõraste sulgede“ albumi järge, vaid uut plaati! Turgatas, et Henrikul on ju naislauljaga alternatiivrokibänd, äkki prooviks nende solisti?

Ja nende solist Kristi Veeranddisko oligi valmis tulema ja laulma Tabloitedi uuel plaadil kolme pala. Ja kui ta stuudios suu lahti tegi, olin oimetuks löödud - siuke solist, siuke hääl, siuke karakter ja siuke küttebänd endal tagataskus. Miks see kõik peab olema nii hästi hoitud saladus?

Отдел Самоискоренения - „Оптимист“

Uims Psychoterrorist sokutas nad mulle kaela, et korralda kontsert. Minu jaoks oli Otdel Samoiskorenenija mingisugune tundmatu Venemaa punkbänd, mis olla olnud Nõukogude Liidu esimene anarhopunkbänd ja mille KGB ära keelanud ning kellele Tallinnas kontserdi korraldamine on tänamatu majanduslikult kahjumlik ettevõtmine. Ühesõnaga - olin hea sõber ja tegin asja ära.

Igatahes ööbis bänd koos kaasa sõitnud semudega minu pool ja see öö kujunes ägedaks kvartirnikuks, kitarrid käisid ringi, kõik laulsid midagi. Järgmisel hommikul küsis bändi liider Fedor Lavrov, kas ta võiks naisega veel paariks päevaks mulle külla jääda. Muidugi lubasin.

Eluaeg helirežissööri ja muusikaprodutsendina töötanud Fedor osutus põliseks Piiteri intelligendiks, kelle kunstnikust vanaisa oli olnud ka KGB hambus. Niisiis sõbrunesime kergesti. Pluss ma sain suurepärase mattideta vene keele praktika!

Viimasel õhtul enne Fedori ärasõitu istusin magamistoas oma kitarrivõimendi otsas ja plännisin poolakustilisel Jolana Tornadol talle oma laule ja ümisesin vaikselt kaasa laulda. Fedor oli esimene inimene, kes ütles mulle, et sul on head laulud ja me peaks neid salvestama.

Id_Rev - „Anna mulle oma valu“

Ma mäletan siiani, millise mulje see laul jättis, kui ma seda aastal 1998 esimest korda kuulsin. See ilmus Villu Tamme koostatud pungikogumikul „Mätta fondi 25 kuldset lööklaulu vol 4“ ning oli hoopis midagi muud, kui ülejäänud lood sel kogumikul.

Ja ma mäletan ka neid Von Krahli 00ndate alguse indie-pidusid, kus teinekord esines Id_Rev, kelle esinemised olid alati oodatud sündmused ja tõid kokku täismaja. See lugu oli nende superhitt, mille peale saal hullus. See on super lugu tänaseni, kuulakem!

Vaata Tabloitedi albumit „No 5“ YouTube'st:

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid