RAAMATUBLOGI: Kaks paranoilist persooni, politseinik ja mentalist...

Camilla Läckberg ja Henrik Fexeus, „Lõksus“, tõlkinud Aive Lauriste, Pegasus, 520 lk.

Camilla Läckberg sööstis krimikirjanduse maailma kõrgustesse, luues perekondliku politseiduo Erica Falgi ja Patrik Hedströmi, kes loovad korda majja Rootsis paiknevas pisikeses Fjällbacka asulas ja selle ümbruskonnas. Aga soositud sari kujunes ühel hetkel murelapseks.

Läckberg on maailmas ja Eestiski ülimalt populaarne, aga kui tema krimiromaane lahata, siis on nad tuliehedad naistekad ning lähevad õrnemale soole igati peale. Aga vaat mehed uppusid raamatust raamatusse kanduvasse suhterägastikku ära. Kuna Fjällbackas tunnevad kõik kõiki ja lõpuks on kogu asundus omavahel vaat et sugulased, läks järje pidamine keeruliseks. See oli kui kriminaalsusega vürtsitatud seltskondlik pereromaan a la Õnne 13.

Tundub, et ka Läckberg soovis muutuste tuules talluda ning lõi käed Rootsi ühe tuntuima mentalisti Henrik Fexeusega. Tulemuseks oli triloogia, kus lahendavad kuritegusid kummaline paar: Stockholmi politseiinspektor Mina Dabiri ja praktiseeriv ehk etendusi andev inimmeele, kehakeele¬ ja maagiaekspert Vincent Walder.

Kes on (kriminaal)politseinik, teab igaüks, aga mentalist... Eesti keele seletav sõnaraamat vastust ei anna, ent veidigi lugenud inimene saab aru, kellest jutt. Mentalist on ekspert, kes kasutab rafineeritud oskusi ja tehnikaid, et saavutada soovitud illusioon. Ta loeb kehakeelt, silmavaadet ja kõike muud ning vastavalt kogemustele teeb järeldusi. Kusjuures mentalist hüpnotiseerib vajadusel inimesi ja manipuleerib nende meelteha. Ehk siis a la Kašpirovski, keda vanemad inimesed mäletavad Nõukogude Liidu lõpuajast.

Juba see, et politsei teeb koostööd niiöelda soolapuhujaga, kellena Vincent ehk välja paistab, on erakordne, aga peategelaste loomused... Mina on paranoiline puhtusefriik, kes ei suuda kanda sama aluspesu – ka siis, kui see on pestud – teist korda ning midagi hullemat ei saa olla sellest, kui koer sind keelega puudutab. Vincent on seevastu autistlik tüüp, kel saab lifti kinni jäädes hapnik otsa. Siinkohal ei saa öelda, et vastandid – Mina ja Vincent – tõmbuvad, kuigi nad tõmbuvad, sest vastandiks on niiöelda normaalne ühiskond, kes ei karda lifti kinni jääda või kera poolt lakutud saada.

Põhjus, miks Mina ja Vincent kokku saavad, lähtub kuriteost – kastist, mis on mõõkadega läbi torgatud, leitakse neidise surnukeha. Mustkunstitrikis, kus kasti pugenud naine (muide, alati on illusionistide „ohver“, keda pooleks saetakse või kelle poole nuge pillutakse, õrnemast soost) mõõkadega läbi torgatakse, peaks too ellu jääma, paraku... Ja nii hakkabki kummaline duo otsima mõrvarit, kes teeb teisigi mustkunsti trikke, mis millegipärast lõppevad letaalselt.

Eelneva kogemuse põhjal võib meesterahvas võtta Läckbergi raamatu kätte teatud eelaimdustega, kuid „Lõksus“ pole kriminaalne „Õnne 13“. Jah, selles kirjeldatakse politseinike eraelu küll, kuid pigem huvitaval ja vajalikul, mitte ülemäärasel moel.

Just mentalist Vincent annab raamatule ägeda värvingu ja väärtuse ning aitab kaasa inimhinge mõistmisel, aga puhtusefriik Mina on samuti lahe tüüp. Seega pöidlad on püsti – „Lõksus“ väärib igati lugemist.