RAAMATUBLOGI: (Ideaal)politseinik Joona Linna on kui legaalne narkootikum, millest vabanemine ei muudaks elu paremaks
Lars Kepler, „Ämblik“, tõlkinud Aive Lauriste, Pegasus, 416 lk.
Lugedes Lars Kepleri üheksandat romaani Soome juurte ja aktsendiga Rootsi (ideaal)politseiniku Joona Linna saagast, valdavad kahetised tunded. Üks on selge, Kepleri ja Linna fännid kugistavad „Ämbliku“ kohe alla ja on igati õnnelikud. Aga neil, kes pole eelmiste osadega tuttavad, jääb paljugi mõistmatuks, eriti lugejail, kes otsivad ka krimiromaanidest realismi algeid.
Kepler (tegelikult abielupaar Alexandra Coelho ja Alexander Ahndoril) on loonud romaanimaailma, kuhu on lihtne sukelduda ja võimatu välja ujuda, samas, miks peaks – Joona Linna on kui legaalne narkootikum, millest vabanemine ei muuda elu paremaks. Teisalt mõjub järjekordne doos eriti ergutavalt vaid siis, kui oled ka eelnevad endasse imenud. Mis tähendab, et alustuseks tuleks võtta kätte esimene teos „Hüpnotisöör“ ja sealt õiges järjekorras edasi minna. Kahjuks pole see nii lihtne, sest „Hüpnotisööri“ teab mitmenda kodustrüki lettidelt veel leiab, kuid järgmisi „Painajalik leping“, „Tuletunnistaja“ jne..., enam mitte. Ehk siis tuleb loota raamatukogudele.
„Ämblik“ pole tegelikult Joona Linna, vaid Saga Baueri lugu. Ja siit tekibki probleem. Kes on Saga?. Särav, keerulise lapsepõlvega blondiin, kellest sai eriväljaõppega naispolitseinik, kuid kes sedavõrd emantsipeerunud, et üks jama ajab teist taga. Linnaga on nad aeg-ajalt partnerid ning on valmis teineteise heaks tegema, mida vaid.
Kolme aasta eest sai Bauer ähvardava sõnumiga postkaardi. Selles mainiti püstolit ja üheksat valget kuuli, millest üks oli määratud uurija Joona Linnale. Anonüümse saatja sõnul on Saga ainus, kes Joona päästa saab. Aeg möödus, ähvardus tuhmus. Kuni jõudis kätte see päev. Linnaga seotud inimesed hakkasid surema – neid tapetakse, sündmuskohal ilutsemas piimvalge kuul.
Võiks ju arvata või vähemalt loota, et üheksast valgest kuulist jääb nii mõnigi alles... Jah, Keplerid on loonud maailma, kus, mida aeg edasi, seda vähem laipu loetakse. Aga sel maailmal pole õnneks reaalsusega mingit pistmist, Linnale (ja ka Bauerile) on lihtsalt vaja esitada uusi väljakutseid ning moosivargus või ühe tüübi lihtlabane mahanottimine pole nende vääriline.
Nagu peagi selgub, on kõigi valge kuuli tapatööde taga Jurek Walter, kes on või vähemalt peaks olema surnud.
Jurek... Sündinud ja üles kasvanud Kasahstanis Leninski salalinna kosmodroomil, isa astrofüüsik, ema lahkunud teise ilma vend Igori ilmaletoomisel. Põgenes Rootsi, kuid pojad saadeti Venemaale tagasi, sai eriväljaõppe, smugeldas relvi ja narkootikume, rüüstas külasid, vägistas naisi ning piinas ja hukkas mehi. Temast sai armutu masin, kes tundis võigastest tapmistest ehedat rõõmu.
