RAAMATUBLOGI: Agraarsed kuriteod ehk inimlaip keset loomakorjuseid
Peter Robinson, „Tapamaja bluus“, tõlkinud Malle Klaassen, Varrak, 342 lk.
Peter Robinson, kanadalane küll, kuulub briti krimikirjanike kõrgliigasse, kuid mitte sedavõrd vääramatult, et krimkafänni riiulis peaksid olema tema kogutud teosed. Viimane Robinsoni romaan ilmus maakeeles seitse aastat tagasi ja nii pika vahe põhjus on lihtne – „Revolutsiooni lapsed“ – mis toona lettidele jõudis, oli üsna kesine, kriitikute sõnul autori kehvim.
Õnneks julges kirjastus Varrak teha veel ühe katse ning avaldas „Tapamaja bluusi“, mis on Robinsoni üks parimatest üleminspektor Banksi lugudest. Ja see on tõesti hea, tempokas, pingeline ja intrigeeriv.
Seekord sukeldub Banks maaellu ning seda põhjusel, et Suurbritannias on piisavalt palju agraarseid kuritegusid, millest paraku suurt välja ei tehta. Robinsoni sõnul andis romaanile idee uudis, kuidas ühest farmist varastati 1500 lammast, mis tähendab, et tegu oli hoolikalt planeeritud ettevõtmisega, mille taga on tõhusalt organiseeritud kuritegevus. Kusjuures need lambad oli vaja kuskil lihaks teha, mis näitab nurgataguste tapamajade olemasolu.
Niisiis hakkab maakohas juhtuma – talumehel kaob hirmkallis traktor, kaks noormeest jäävad kummalistel asjaoludel kaduma, tühjast angaarist leitakse vereloik ning lõpuks põleb maha kadunud mehe haagismaja. Keeruline on kõiki sündmusi ühe mütsi alla asetada, kuid Banksile tundub, et see on võimalik, saati kui leitakse kuristikku vajunud reka laadungi ehk hävitamisele kuuluvate lihakehade seast kahetsusväärselt inimlikku.
Selleks, et pusle kokku panna ja kurikaelad kätte saada, peab Banks ja tema tiim palehigis rügama ning oma mõistuse maksimaalsel võimsusel tööle panema. Mis aga on Robinsoni tugevaim külg – tausta loomine ja jutustamisoskus ning need õnnestuvad tal perfektselt. Kui pärast romaani „Revolutsiooni lapsed“ tekkis kahtlust, kas Robinsoni loomingule tasub aega kulutada, siis nüüd tuleb kinnitada, et tasub küll.
PS: Muusikat armastav Banks kuulab võimalusel antud hetkel kõige enam hinge puudutavaid palasid ning iga tema saagaga käib kaasas ka playlist. Siis niis „Tapamaja bluusi“ oma...
„Abattoir Blues“ – Nick Cave and the Bad Seeds
„Runaway“ – Del Shannon
„Les Nuits d’Été, Opus 7, No. 2, La Spectre“ (Hector Berlioz) – Janet Baker, New Philharmonic Orchestra, Sir John Barbirolli
„A Joy Forever“ – Gwilym Simcock
„Cantata no. 199“ (J.S. Bach) – Lorraine Hunt Lieberson, Craig Smith, Emmanuel Music Orchestra
„Grantchester Meadows“ – Pink Floyd
„Wouldn’t it be Nice“ – The Beach Boys
„She’s Not You“ – Elvis Presley
„If You Go Away“ – Scott Walker
„Silver Threads & Golden Needles“ – The Springfields
„Aventine“ – Agnes Obel
„Northern Sky“ – Nick Drake
„Ne me Quitte Pas“ – Jacques Brel
‘“(If Paradise is) Half as Nice“ – Amen Corner
„Take Good Care of my Baby“ – Bobby Vee
„Man of the World“ – Fleetwood Mac
