Juhtkiri | E-saurus on valimistel risti jalus ees

Kui paljud Eesti Päevalehe lugejad teavad kindlalt, kus on nende ID-kaardi paberil väljatrükitud PIN-koodid? Või sedagi, mis asi on ID-kaardi lugeja? Tänapäeval käib kogu elu nutiseadmes, üle 650 000 inimese kasutab enda tuvastamiseks kiiret ja mugavat Smart-ID-d. Iga kliente igatsev ettevõte on teinud ammu kõik selleks, et pakkuda teenuseid seadme kaudu, mida inimesed kasutavad.

Mitte aga Eesti riik, mille e-edulugu mattub üha rohkem tolmukihi alla. Eile tutvustatud valimiste kord oleks võetud otsekui ajalooarhiivi sügavatest ladudest.

Hääletamiseks on vaja arvutit ja paroolidega ID-kaarti. Nii oli juba 2005. aastal. Tõsi, kolm aastat hiljem, 15 aastat tagasi lisandus mobiil-ID kasutamise võimalus. Kui olete üks neist õnnelikust ligi 250 000-st, kellel see teenus toimib, olete füüsiliste juhtmetega juba märksa vähem seotud.

E-valimiste korraldajad ei vaevu jalgade järelvedamisele isegi veenvaid selgitusi välja mõtlema. Kannatab demokraatia, Eesti mainest rääkimata.

Aga arvutist ikka ei pääse. Ehkki esialgse arendusgraafiku järgi oli plaanis võimaldada saabuvatel valimistel hääletada ka mobiiltelefoni kaudu, lõi valimiskomisjon juba mullu septembris käega: niikuinii ei saa valmis ja kindlam on edasi lükata. Niisamuti ei tule ka teist oodatud sammu ega lubata valimistele Smart-ID-d. Mis sest, et mõlema mobiilse lahenduse turvatase on täpselt sama: väga kõrge.

Tammume paigal, samal ajal kui maailm tormab meist mööda. Ukraina digiministri nõunik Jaanika Merilo kirjeldas hiljuti Eesti Päevalehes, kuidas e-riiki arendades keskendutakse Ukrainas ennekõike platvormidele, mida inimesed tõesti kasutavad. Ja see platvorm ei ole dinosaurus arvuti, vaid midagi mobiilset. See on võimalik isegi sõdiva riigi tingimustes. Veelgi enam – tänapäeva tingimustele vastav elektrooniline selgroog lubab sõjas paremini vastu hakata.

Rahuajal võib valimiste mugavuse üle nurisemine tunduda esmapilgul küll heaoluühiskonna pseudoprobleemina, mida on kerge naeruvääristada. Aga siin on kaks olulist aspekti: mingi hulk inimesi jääb tehniliste piirangute tõttu valimistest kõrvale, nii et kannatab demokraatia. Ja eriti noorema põlvkonna puhul saab kannatada ühtehoidmistunne riigiga, mis mõjub üha rohkem kui juuraajastu kõigusoojane loom.

Kui jätta kõrvale tahte puudumine, siis mis on meie vabandus? Praegu ei kõla isegi usutavat ettekäänet.

Kodanikud, otsige üles ID-kaardi lugeja ja paroolid

908 368 Eesti kodanikku oli 2021. aasta kohalike valimiste nimekirjas.

887 420 kodanikku oli 2019. aasta riigikogu valimiste nimekirjas.

661 916 kasutajat on praegu Eestis Smart-ID-l. Sellega riigikogu valimistel e-hääletama ei pääse.

244 259 kasutajat on mobiil-ID-l. Sellega lubab riik tulevatel valimistel isikut tuvastada.

3. veebruaril koostab siseministeerium valijate nimekirja. Elukoha ja viibimiskoha aadressiandmete muudatusi pärast seda päeva enam arvesse ei võeta.