Olari Elts: närv oli ikka sees! Kodus feilida oleks väga valus

„Macbethiga“ astusime täiesti tundmatule alale, tunnistab dirigent. Risk oli metsik, niisugust asja ei ole varem tehtud.

Eesti riikliku sümfooniaorkestri (ERSO) peadirigent Olari Elts (51) tormab puhkeruumi sisse nagu tuulispask. Tuul nagu puhuks, päike nagu kõrvetaks, ruum on korraga täis jõudu, mis võiks lagesid kergitada ja seinu laiali lükata. Märganud, kuhu fotograaf on toolid jutuajamise pildistamiseks paigutanud, karjatab Elts: „Ei! Seda pilti ei taha ma näha!“ Selgub, et Kaljo Polli maal „Riiklik Akadeemiline Meeskoor“ jääb kogemata kaadrisse. Einoh, RAM ei puutu tõesti asjasse, pealegi kannab see 1956. aasta maal tugevaid ajastu tunnusmärke. Eltsi hüüatuste „Mulle ei meeldi poseerida, ma ei oska!“ ja „Olen väga halb poseerija!“ saatel leiame lõpuks istekoha.

Veel enne, kui jõuame Draamateatri, ERSO ja Eesti Kontserdi koostöös sündinud „Macbethini“, millest on saanud Eesti kultuurielu suursündmus anno 2023, jõuab Elts jutuga juba Jaapanisse. Ilmselgelt ei vaja Elts küsijat: intervjuu iseendaga oleks talle samavõrd konti mööda kui mis tahes maailma sümfooniaorkestri juhatamine.